Kellahääl kaigub õues

Iga kuu teisel pühapäeval ronib Eldur Unt Vara kiriku torni ja tõmbab oskuslikult nööri, pannes kella kumedalt helisema. Kellakaja kostub üle põldude ja annab teada jumalateenistuse algusest.

Hea on tulla siinsesse väiksesse kirikusse, juba eemalt on näha, et õpetajat oodatakse: akendest paistab teele valgus ja kohale jõudes märkab silm korstnast kerkivat suitsu. Juba on Eldurgi kohal terekätt ulatamas, lisaks organistile on õpetaja Aare Vilu seekord linnast kaasa võtnud kirikulehe toimetaja.
Sisenenud, võtab meid vastu käärkambris küdev kamin ja kuuskedega ehitud kirikusaal. Kõik on puhas, hooldatud ja teenistuseks valmis. Organist Riina Kenn tõttab rõdule pillile häält «sisse puhuma». Leian matikese soojenduseks istumise alla, aga enne, kui koha sisse võtan, kutsub Eldur mu endaga torni.

Olen juba teada saanud, et enne Eldurit pidas rahvusliku liikumise ajal, 19. sajandi 50ndatel ehitatud kirikus kellamehe ametit tema isa. Kui Eldur 7. klassis käis, saatis isa ta kella lööma ja sestsaati on see tema töö. Vaid kaks aastat sõjaväeteenistust tõi pausi. Nüüd on Eldur aastakese pensionil olnud, aga kellamehe ametist pensionipõlve ei paista.
Mees naerab, et kui koolipõlves õpetajad pahandama hakkasid, et miks ta kirikus käib, öelnud ta, et täidab isa käsku. Nii on läinud juba pool sajandit. Teine tähtis ülesanne on tal seoses jumalateenistusega veel – orelisse õhku tallata.    
Nagu arvatagi, jääb kirik otsekoheselt öeldes tühjaks. Aga ülekohtune oleks väikesele, 35 liikmesannetajaga kogudusele liiga teha. Kirikulisi koguneb neljandiku jagu ja see olla päris tavapärane. Ikka 70–80ndates eluaastates naised ja sekka üllatusena noor meesterahvas, kokk Urmas, kelle valmistatud toidud olevat naiste sõnul väga maitsvad.
Naised ütlevad, et külla ongi jäänud vaid lesed. Mehed puhkavad kalmistul, lapsed on linna kolinud. Sestap pole Urmaski endale veel kaasat leidnud ja on poissmees. Aga talgu korras saadakse kõigega hakkama ja kohaliku motoklubi mehedki panevad käed külge. Soome  Korso sõpruskoguduse abiga on kirikuhoone heas korras.
Veel saan teada, et proua Ellen on kirikus käinud nii kaua, kui mäletab. Esmalt vanemate käekõrval, isa oli veel juhatuse esimees. Sedasama ametit on pidanud ka laekahoidja proua Liisi isa, praegu on esimeheks tema vend Ain Ilves, keda pühapäeval kimbutas haigus. Midagi siin ilmas tundub olevat kindel, vähemalt veel praegu, ütlen endale siinses pühakojas. 

Advendiaja kolmas pühapäev kutsub kristlasi Issandale teed valmistama, sest «vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt», nagu kinnitab pühakiri (Js 40:10a). Seda sõnumit jagas jutluses ka Aare Vilu, kes on koguduse teine päris oma õpetaja ja teenib siinset rahvast 2005. aastast.
Kuidas seda teed siis valmistada? Mitte ju rookides lund, mida nii väga ootame. Ikka oma tähtsaimat ülesannet täites, milleks on armastada ligimest nagu iseennast ja Jumalat üle kõige. «Meiegi oleme prohvetid, andes oma eluga tunnistust usust,» ütles õpetaja.
Esimesel jõulupühal on koguduses leeriteenistus, siis kinnitab Issanda palge ees oma kuulumist jumalalaste hulka proua Elsa, kel vanust kaks aastat üle seitsmekümne. Ta on pärit Ingerimaalt, küüditatud ja Kloogal laagris olnud, aga nüüd juba kolmkümmend aastat varalane. Alaline kirikuskäija, aga sakrament siiani saamata.
Naised on hakkajad, tuleb tunnistada. Suvel lükkavad rattale hoo sisse, talvel tulevad paar kilomeetrit kelguga. Võib-olla pärineb jaks kirikusse tulla tantsimisest memmede tantsurühmas. Mine tea. Lisaks käivad nad naisseltsis, esinaise ametis on seal Liis.

Perenaise Enekeniga, kes kiriku korrashoiu eest hoolt kannab ja koldesse tule oli süüdanud, ma sel päeval ei kohtunud. Aga tähtis ülesanne oli täita veel Riina Kennil, kes siin pühakojas teenis kaasa alles kolmandat korda. Orelit õppis ta mängima sõbrannade abiga ning on teinud seda varem Kambjas, Äksis ja Võnnus.
Siinset orelit peab ta pisut kiuslikuks, sest pill vajab remonti. Seda loodetakse suvel teha. Ega siinset mänguriista kõlavalt pillide kuningaks peakski nimetama, ta on väike, ühe manuaaliga ja pedaalita. «Põhimõtteliselt mängid nagu klaverit, teed ainult oreli võtteid vahele,» ütleb Riina.
Natuke raskeks teeb teenistusel mängimise organisti halb kuulmine, aga siin tuleb appi moodne tehnika, mille abil õpetaja kõne alt saalist otse organisti kõrva suunatakse.
Järgmine teenistus on Varal sel reedel, see peetakse kohalikule põhikoolile. 24. detsembril toimub jumalateenistus kell 16 ja 25. detsembril tavapäraselt keskpäeval. Siinsed naised soovivad endale ja üldse kõigile tugevat tervist, lastele ja lastelastele häid kordaminekuid ja pensionäridele pensionilisa. Et kurjust on maailmas liiga palju, võiks jõulurahu kesta Urmase sõnul kogu aeg.
Rita Puidet 

Vara Brigitta kogudus ja kirik
Brigittale pühendatud kabel rajati orduajal, esmamainimine 1669.
19. saj oli vana puukirik hävinud ning 1854–1855 valmis krahv Sieversi eestvõttel praegune kivikirik.
Kogudust teenib 1. oktoobrist 2005 õpetaja Aare Vilu, kes igapäevaselt töötab haridus- ja teadusministeeriumis.
Möödunud aastal oli koguduses 35 liikmesannetajat ja 72 liiget.
Suhteliselt hõreda asustusega Vara vald on pindalalt Tartu maakonnas suurim.