Kerksus, mis tugineb kogukondlikkusel

Collinsi sõnaraamat on aastaid kuulutanud välja aasta sõna, mis lisaks uudissõnadele peegeldab ka aasta ühiskondlikke arenguid ja rahvusvahelisi sündmusi. Kui näiteks 2016. aasta sõna oli ’valeuudis’ (fake news), siis mullune aasta sõna oli ’permakriis’ (permacrisis), mis kirjeldab püsivat kriisiseisundit ja ebakindlust. Ennustatult on 2023. aasta sõna on ’AI’ (artificial intelligence) ehk tehisaru.

Need uudismõisted on ühtaegu globaalsed ja lokaalsed, mõjutavad masse ja üksikisikut, kujundavad väärtushinnanguid ja igapäevaelu. Küsimus on, kuidas inimeste ja ühiskondadena nende mõistete poolt kirjeldatud muudatuste keskel hakkama saame ja neist välja tuleme.

Kui COVID-19 pandeemia mõjusid on maailmas ja Eestis tänaseks võrdlemisi laialdaselt uuritud, siis Venemaa Ukrainas alustatud sõja mõjud alles ootavad põhjalikumaid analüüse, eelkõige aga sõja lõppemist. Pandeemia ajal sagenesid vaimse tervise probleemid, inimeste heaolu vähenes oluliselt ja pandeemia oli märkimisväärne stressiallikas, tõdetakse 2023. a ilmunud Eesti inimarengu aruandes.

Siinkirjutajal puuduvad ammendavad andmed sellest, milline on olnud Ukraina sõja mõju eestlaste vaimsele heaolule, kuid psühholoogide hinnangul on olukorra mõju inimesele tugevalt seotud tema taustaga, kuidas inimene mõtleb ning mida ta saab enda ja oma lähedaste heaks teha. Kui sõja alguses oli tunnetatav hirm enda ja lähedaste elu, heaolu ja tervise pärast või hirm oma riigi ja kodu pärast või kartus, et sõda jõuab reaalselt ka Eestisse, siis täna seesugust hirmu nii selgelt tunda pole. Oleme Ukrainat järjepidevalt toetades ja Ukraina arenguid jälgides sõja ja selle mõjudega harjuma hakanud.

Iisraeli ja Gaza konflikt hajutab paratamatult tähelepanu, kuid tekitab ka väga vastuolulisi tundeid. Samal ajal tekitab paljudes üha enam tuntavat frustratsiooni meie parlamendiliikmete suutmatus oma rahvast teenida ja neile usaldatud ülesandeid täita, mure Eesti majanduse ja majapidamiste toimetuleku pärast, töö ja tervise pärast, kliima ja keskkonna tuleviku pärast. Seesuguseid järjestikuste kriiside paineid koguneb märkamatult rohkem, kui paljud meist jõuavad kanda. Meie isiklik kerksus ehk võime negatiivsete ilmingute mõjudest kiiresti taastuda mõjutab otseselt meid ümbritsevat.

Nende ridade kirjutamise ajal libises minu sotsiaalmeedia ajavoost läbi ühe tööka ja pühendunud kaasteelise aus ja vahetu kirjeldus sellest, mida tähendab olla läbi põlenud. Seejuures ei mõju kuigi lohutavalt, et tööstress on Euroopas üks levinumaid terviseprobleeme. 2021. aastal tehtud küsitluse kohaselt on 63% vastanutest oma tööelu jooksul läbipõlemist kogenud.

Küllap teab igaüks neid, keda elumured, vaimsed ja majanduslikud probleemid, töökoormus on viinud vaimse kurnatuse ja läbipõlemiseni. Siiski vaid vähesed julgevad sellest rääkida siis, kui läbipõlemine on käes. Palju rohkemad julgevad avaneda tagantjärele, seegi on ajastu märk. Läbipõlemine ei sõltu ametist, sissetulekust või usutunnistusest, see on paljude asjaolude koosmõjul tekkiv jõuetuse ja tahtmatuse kaev, kust ennast välja hiivata üksnes omal jõul on sageli võimatu. Meil kõigil on õigus väsida ja õigus saada abi, kui seda vajame. Õigus olla märgatud ja kohustus märgata.

Nii nagu inimeste tasandil toimib põhimõte, et kindlamas olukorras on need, kelle sotsiaalne kapital on suur ja suhete võrgustik toetav, on ka rahvusvahelises suhtluses alati kindlam neil riikidel, kellel on piisavalt liitlasi ja samameelseid toetajaid, kes on häda korral valmis appi tulema ja kaasa mõtlema või abivajajate häält võimendama. Sõprade-toetajate olemasoluga samavõrd tähtis on riikide endi valmisolek teha kõik endast olenev oma riigi tugevdamiseks ja vastupidavaks muutmisel.

Heaolu ja ühiskonna sidususe vaates on iseäranis Eesti-sarnase ühiskonna juures ääretult oluline kogukondlikkus, olgu siis elukohajärgselt, pere või suguvõsa, kooli või töökoha, sõprade ja mõttekaaslaste, huviringide või koguduste tasandil. Ühiskonna vastupanuvõime rajaneb kogukondlikkusel – koos oleme paremini kaitstud ja tugevamad. See on see, mida pakuvad ka meie kirikud ja kogudused. Seesugune kogukondlikkus tugineb evangeeliumi ühendaval ja lootustandval sõnumil. Kirikust lähtuval pühadusel ja väärikusel. Elujaataval ja toetaval osadusel.

Mida suuremad on polükriisi mõjud, seda olulisem on ka kirikute avatus ja kohalolu ühiskonnas, kiriku koht kogukonnas ja kiriku liikmete kogukondlik vastutus märgata ja toetada. Kas oleme tänaseks mineviku kriisidest õppinud ühiskonnana, kirikuna, ligimesena?

Kristel Engman
kolumnist