Kestvuse kaitsel

Rikkaks saanud rahvas kogunes 19. augusti öösel pidutsema, laulma ja meenutama vabaks saada tahtnud rahva kahekümne aasta tagust sihikindlust, lootust ning kartmatust. Osavõtjate hulgas oli palju noori, kelle teadlik mälu sellesse teise ärkamisaega ei ulatu. Kes neil aegadel käis oma viieteistkümnendat talve, on nüüd 35aastasena jõudnud ikka, kus maailmast midagi mõistma hakatakse, sest nüüd suudavad isiklik mälu ning kogemus väljast tulevale informatsioonile asjadest arusaamise jaoks vajalikku fooni kujundada. Nii oli selle öölaulupeo üks efekte ja mõjusid pedagoogiline – aidata praegustel noortel inimestel osaltki mõista vabaduse loomust, hinda ja haprust, kuna isikliku võrdlusmomendi puudumine seda muidu ei võimalda.
Kestvusele ei aita kaasa üksnes turuseadustest juhindumine, ainult projektilisele mõtteviisile suundumine ja perspektiivi unustamine, ultraliberaalne religioossus ja moraal ega JOKK-tüübiline elukorraldus. Kestvus oleneb rahva tegelikust elujõust ehk reaalselt tagatud võimest kesta. Kestmiseks on vaja mitmeid vaimseid, psüühilisi, füüsilisi ning sotsiaalseid eeldusi nagu teadlikkus, usk, moraal, solidaarsus ja tahe. Ärkamisajal sündinud ja nüüdseks kahekümnesteks saanud inimeste kaasaeg ehk tänane päev kannab endas uusi ohumärke.
Mida arvata rahvast, kellel lapsi on arutult vähe (R. Taagepera, EPL 31.05.2008), kes on Euroopas üks haigemaid ja kelle hulgas on liiga palju neid, kes töörügamise tasuks ja krooniks soovivad lubatud ja kaubandusreklaami poolt kaela määritud läbu – pidu, mille märksõnadeks on väline sära, staatus ja mentaalsed unustusseisundid (E. Arujärv, Ood rõõmule. EPL 23.05.2008)? Täiesti omaette klassikuks pean reservkolonelleitnant Leo Kunnast, kes juba aasta teeb avaliku ajakirjanduse ruumis kõige tänuväärsemat tööd, juhtides professionaalselt tähelepanu vajadusele liikuda sõjamängude ja mängusõjaväe juurest tegeliku esmase, kas või kõige lühiajalisema kaitsevõime ülesehitamisele.
Ülalnimetatud teemade esile kerkimine ja «Märkamisaja» laul sattusid ajale, kus ka pime pidi sõjaohtu märkama ja heaolu vabariigi vaimsest hämarolekust ärkama. Märgid lihtsalt «mängiti meile ette». Kuid see oli tagantjärele. Kas on lugeja endale aru andnud järgnevast seigast: tagantjärele oli strateegidel ja poliitikutel kerge kommenteerida, et sõjakäik Gruusiasse oli pikalt ette valmistatud, kuid rünnaku alguse ajal tuli see ikkagi kogu Läänele ootamatult! «Aga mida te teete katsumispäeval ja tormis, mis tuleb kaugelt? Kelle juurde te põgenete abi saama? Ja kuhu jätate oma varanduse?» (Js 10:3)
On sotsiaalpsühholoogiline fenomen, et rahvas vajab hästi ette valmistatud ning emotsionaalseid akusid täitvaid suurpidusid. Kuid vaimne kandepind kujuneb pideva töö ja väikesemõõduliste tegevuste alusel. Ma mõtlen nende all näiteks kevadel Kolga-Jaanis kirikukoori 140. aastapäeva ja Villem Reimani mälestussamba avamise 20. aastapäeva tähistamist järjepidevuse ja elujõu taastootmise vahendina (EK 04.06.2008). Rahva vaimset jõudu ja mälu toidavad paljud niisugused «väikesed» sündmused, mille formaadiks on kokku kutsutud kihelkond. Ainult nende valgustäppide varal kasvab suur. Ning meie kirik on potentsiaalses tegelikkuses suur. Me oleme kohal ja olemas igas kihelkonnas. Näha seda võimalikkust niisuguse tegelikkusena, mille poole liikuda, tähendab mitte lihtsalt mõtelda suurelt, vaid täita oma kutsumust ja ülesannet.
Väike rahvas ja väike kirik peavad olema järjepidevad niisuguste fundamentaalsete väärtuste taastootmisel nagu haridus, kristlik teadlikkus ja veendumused, sellele vastavad moraal ja elu, väärikus, pere ja tervis. Seda head vajalikku näib olevat liiga palju, et loota seda tegelikkuses suuta. Eks ta nii olegi, et kujutletava vestluskaaslase pragmaatiline meeldetuletus – ole nüüd realist – tahab meile tagasi anda nii mõnusa väära rahulikkuse ja oma jõuetusega leppiva meele.
Aga ega see nii ei pea olema. Tuletame meelde kas või E. Salumaa eetikasüsteemi ühte terminoloogilist tala, vahetegemist loodupärase ja loomupärase inimese vahel. Sellest tuleneb, et langenud loomupärane inimene ei pea dikteerima maailma olusid oma näo järgi, vaid ta ise peab lõpuks tagasi saama loodupärase inimese asendi. Teisiti öeldes, sellest, kuidas asjad on, ei tohi järeldada seda, kuidas nad peaksid olema. Sarnaselt juhib ka Tübingeni emeriitprofessor Martin Hengel ühe oma raamatu alapealkirjas «Die Macht Christi und die Ohnmacht der Christen» (Kristuse vägi ja kristlaste jõuetus) tähelepanu Kristusele kui tõelise elu ja ka selle uue elu elada suutmise ainsale allikale.
Kestvus eeldab ka teatud püsivust ja traditsiooni. Et elu ja olud muutuvad, tähendavad püsivus ja traditsioon samal ajal osa elementide, suhete ja struktuuride muutumist. Nagu elusorganismide eluprotsessis tagatakse organismi identsus pideva muutumise läbi, nii kestab ka ajaloos see, kes muutub ja kohaneb, aga ka hoiab ja säilitab ning seetõttu säilib tänu mõtestatud teadlikele valikutele.

Randar Tasmuth,
Usuteaduse Instituudi rektor