Kevades on jutlustajaid palju

Tänavu on kevad tulnud mitu korda. Ühel päeval pargis jalutamas käies sain osa imelisest äratusjutlusest. Ma tahaksin seda teiega jagada.

Tervitussõnad ütles kõdulehtede hunnikust väljapiiluv ja elujõust pakatav tammetõru, kes oli juureotsa otsustavalt mulda surunud ja nõnda ninaotsa soojendava päikese poole sirutas: Ära karda! Isegi kui sa natukese aja pärast  mind enam ei leia, siis sa tead, kus ma olen. (Jh 14:19–21)

Huvitav algus. Tammetõru rääkis edasi: Ma suren, see on minu elu mõte. Sest kui ma ei sure, siis ma jään üksi ja kuivan. Jah, mind võib peaaegu igavesti taskus kanda, minust saab mänguasju teha, aga kui ma suren, siis ma kannan palju vilja, minust võib kasvada võimas puu, mis paljudele varju pakub. (Jh 12:23–33)

Paranda meelt, et sind ei raiutaks

Jutlust jätkas pooleldi väljajuuritud känd: Kirves on juba pandud mu juurte külge. Iga puu, mis ei kanna head vilja, raiutakse maha ja visatakse tulle. Mina ei kandnud kunagi vilja. Ma kasvasin suureks ja varjutasin oma võraga valguse, nii et keegi mu ümber ei saanud kasvada. Minus oli kasvamise jõud, aga viljakandmiseni ma ei jõudnud. Praegu ootan, et mu väljajuurimine jõuaks kiiresti lõpule, sest minu otsa on üsna lihtne komistada. Ma kasvasin vales kohas.

Mu juured on veel mullas ja imevad vett, minus on veel elu ja ma saan sulle öelda – paranda meelt, et sindki maha ei raiutaks (Lk 13:5).

Vaata ja märka: uus on sündinud

Jutujärje võttis üle sulalumest ja kevadvetest lirtsuv linnapark: imeline, imeline aeg! Kuula! Kas kuuled? Linnud kuulutavad kevade saabumist, elu võitu surma üle. Vaata ja märka, et vana on möödunud, uus on sündinud (2Kr 5:17). Varsti imevad puud ja maa liigse vee endasse. Haljas rohi võrsub, kõik läheb õitsema ja linnud punuvad puudevõradesse pesad oma poegade jaoks. Siin on hea kasvada ja vilja kanda (1Ms 1:12).

Päikese käes sillerdav tärkamist täis pung ei öelnud palju. Tema vaikus oli aga ootusest tiine. Elu temas oli pungas oleku jaoks liiga suur ja vajas sündimist: kui aeg saab täis, siis sünnib see, keda on oodatud, ohkas pung. Tema sünnib selleks, et surra paljude eest. Ta sünnib surma seaduse alla ja täidab selle seaduse. (Gl 4:4).

Tüve kaudu jõudis puusse eluvesi

Astusin mööda vettinud maapinda, kuni jõudsin ojani. Edasi sealtkaudu ei saanud, sest tee peal risti ees oli palk. Selgelt oli näha saeketist näritud palgiotste lõikepind. Surmatud puu vedeles otsapidi ojas. Aga kas ometi – ilmselt polnudki see palk ojale pinnuks silmas, sest tüve kaudu jõudis puusse eluvesi. Uus elu juba tärkas (Js 43:19). Isegi surmas ei andnud see puu alla, vaid usaldas end täiesti Elava Vee hoolde (Jh 7:38).

Pilk rändas ees ja mina astusin järele. Jõudsin tormist räsitud õunapuu manu. Siin-seal oli okstel veel tilkumas mulluseid õunapabulaid. Ilmselt oli puu murdunud hulk aega tagasi, sest maad puudutav võra oli kokku kasvanud sellelt tuge otsivate väätidega.

Puu pakkus ilmselt õdusat varjupaika hulkuritele, sellest andsid tunnistust siin-seal vedelevad pudelid, konservikarbid ja istumiseks sätitud kastid. Nagu ühe pika jutluse ajal võib lihtsasti juhtuda, rändas minugi mõte lapsepõlveradadele ja tabasin end unistamast, kuidas lapsena oleksin selle puu kaitsvas varjus toredasti kodu mänginud. Seal oli täiesti turvaline. (Ps 91:4)

Nendest olid üle käinud karmid ajad

Ebatavaline kevadine jutlus jätkus sõnumitega teistsuguste puude kaudu. Pargis, kus kõik need sõnumitoojad koos kasvasid, oli ka neid, kes tugevasti maa sees kinni, aga kellel kindlasti juuri polnud ning kes sellepärast ka vilja kanda ei saanud. Sõna said nemadki.

Esimesena üllatasid mind grafitit täissoditud laululava katuse- ja põrandalauad, millega see oli vooderdatud põrandast kuni laetaladeni. Laululava jutlustas hoonetest, mis olid ehitatud kõige pühamaks paigaks ja troonisaaliks (1Kn 6:15,7:7). Nendest hoonetestki olid üle käinud karmid ajad ja häving.

Hooned olid väärkasutatud ja lagastatud nagu see laululavagi. Keegi kaastundlik külamees püüdis olukorda veidi leevendada ja tagus kõvade hoopidega naelu katkistesse põrandalaudadesse. Haamrilöögid kajasid kummaliselt kohatult ja kalgilt keset kevadet.

Elektriposti õõnes jutt

Laululavalaudade juurest liikus kevade jutlus raudpuu juurde. See oligi rauast puu, mis grotesksena  liikumatult keset kevadiselt märga muruplatsi kõrgus. Kolaka raudtüve küljes olid kohmakad aukudega raudoksad.

Kuulsin sõnumit maharaiutud puust, mille juur köideti maapõue raudahelatesse. Raudpuu ei kasva ega kanna vilja, jutlustas raudkolakaski Jumalale kuulekaks jäämist (Tn 4).

Sealt võttis jutujärje üle betoonist „juurega” elektripost. Ma kasvan, ma kasvan! Ma olen tugevam kui kõik puud, sest mu juur ei mädane ega kõdune, uhkustas ta. Ladvast oli puu traatidega kinni teiste omataolistega. Imelik jutlus oli sel elektripostil, selle kõne kõlas karmilt kevadises karguses.

Vaatamata betooni vastupidavusele kõdunemise suhtes, on seda siiski lihte purustada talle piisavalt suurt hoopi andes. Kui see post siis langeb, tõmbab ta traatidega kaasa ka tema kõrval kõrguvad betoonist juurtega hiiglased (Tn 2).

Elektriposti õõnes jutt pani mind tundma suurt igatsust oma armsa tammepuu järele. Otsustavalt otsisin teed tema juurde tagasi.

Tulles saad täidetud

Aga seal, kus oli kõrgunud võimas tamm, oli sellest alles vaid tüvi. Tüve juured olid sügaval maa sees ja maapinna lähedalt olid võrsumas uued oksad. Okstes mängisid lapsed kulli ja kodu. Puu võra oli nõnda maad ligi, et turnides alla sealt keegi ei kukkunud ja kõik mahtusid okstesse sõbralikult ära.

Olin teekonnast väsinud. Tõstsin pilgu ristipuule, kust mu kõrvu kostis Jeesuse kutse: tule mu juurde! Minu juures on sul hea ja sa võid siin puhata (Mt 11:28). Tule minu juurde ja saa täidetud! (Srk 24:19).

Annely Neame

EELK Misjon 112 projektijuht