Killuke Masingut koos kommentaariga

Hulgal inimestel on saanud valmis suur ühistöö – DVD filmitriloogiaga Uku Masingust. Eesti Kirik ajas sel puhul juttu filmi operaatori ja ühe looja Vallo Kepiga.

Mida see töö ja kogemused Teile andnud on?
Uku Masingust filmi tegemine ei olnud töö, see on elamise viis. Ta tõi kaasa tohutu lugemiskoormuse – lugesin Anneli Sepa Uku bibliograafia käsikirjas näpuga järge vedades kõike. Mõjutasid ja suunasid Toomas Pauli, Haljand Udami, Arne Hiobi, Jaan Kap­linski, Linnart Mälli, Oskar Looritsa, August Annisti artiklid, aga ka Rabindranath Tagore, William Blake’i ja Nikolai Roerichi luule. Ühesõnaga – õppisin tähtsa ja tühise vahel vahet tegema.

Millisena näete Masingut täna, on ta hõlmatav?
Oma olemuselt renessansiaegne külluslik loojanatuur, kes sattus elama 20. sajandisse ning kuulub luuletaja ja mõtlejana 21. sajandi tippude hulka meie eestimeelses ja -keelses kultuuris. On ju enamik Masingu raamatuid ilmunud sellel sajandil. Meelelahutusest ja pealiskaudsusest tiine aeg ei soodusta, aga õnneks ka ei takista süvenemist. Juhuslikult kuuldud mõte võib mõne noore tuua Masingu-maile ja siis peavad huviväärsused valmis olema, teiste hulgas audiovisuaalsusega harjunud uudishimulikule ka film Ukust. Masing kurtis kaugust kahe inimese vahel – ainult see müstiline tunne, mis seob kahte inimest ja mida me vahel armastuseks nimetada tihkame –, see viib teise inimese mõistmiseni ja armastades hõlmamiseni.

On Masing see, kes esitab meile küsimusi, või see, kes püüab neile vastuseid leida?
Uku Masing ja nüüd Jaan Kaplinski on viidanud meie keeles peituvatele arusaamadele, esitanud enesele küsimusi eestlaslikust maailmanägemisest. Need küsimised jäid pooleli 1930ndate lõpus, kui küsijateks olid sirgunud Loorits, Annist, Masing, Tenn­mann, Moora, Oras, Aspel, aga ka Kangro, Laarman, Võõbus, Ränk ja paljud teised.
Poole sajandi pikkune paus ja verre imbunud kaksikmoraal segab meid ikka veel endalt ja teistelt ausaid küsimusi küsimast.
Ma loen selleks, et leida mõttekaaslasi, eriti palju on neid eesti luules. Seal peituvad kõige paeluvamad küsimised-kostmised. Masingu puhul eriti.

Mis on see osa Masingust, mis võiks kõnetada inimesi saja aasta pärast?
Eelkõige artiklid, mis puudutavad eesti keelt ja eestipärast mõtlemist, iseolemist. Et siia alla kuulub ka Piibli olemine Masingu-pärases eesti keeles, on loomulik. Ja peamine – Uku Masingu luule. Ühe arbuja kuus köidet luulet, kirjutatud ümisedes iseendale, vaatamata sellele, kas õues märatseb Hitler, Stalin või keegi kohalikest nimedest, mis õnneks hakkavad juba ununema.
Kui nõukogude võim otsa leidis, tuli välja, et sahtlid olid üle Eesti enamuses tühjad, nii sügavale oli nõukogude enesetsensuur oma juured ajanud. Siit ka vaikus kuue köite ümber. Arbuja Masingut peab veel «kodustama», uurima, leidma lähenemisnurki, lugema mitu pügalat suurema süvenemisega kui ülejäänud (luule)tekste. Loodan, et tulevikus tekib kolleegiumi juurde teoloogidest, folkloristidest ja kirjandusteadlastest koosnev Masingu uuringute töörühm. Edasine trükkitoimetamine lausa nõuab seda.

Millised on Teie enda Masinguga seotud ettevõtmised tema juubeliaastal?
Mooramaamees on oma töö teinud ja filmitriloogia õnnelikult DVDdel. Usun, et kui film endale igavikku ei leia, siis algmaterjalide DVD teeb seda. Üle kolmekümne intervjuu täismahus, 17 tundi heli ja 12 tundi videot, üle kuuesaja lehekülje tekste. Dokumente ja kirju kodustele. Lihtsalt öeldes on see maailm, mida iga filmitegija peab üles ehitama, enne kui ta saab midagi monteerima hakata, ja see kõik hajub, kui film valmis saab.
Nüüd on vähemalt osa sellest plaadi peale saanud. 30. aprillil 1999. aastal oli esimene filmimine – talgud Eino talu alleel ja õhtu Evald Saagi mälestustega. Kokku võttes võiks öelda aitüma Taevaisale ja hea, et niigi läks!
Huviga jälgin Külliki Kuuse Uku Masingu eluloolise albumi koostamist. Mõneti meenutab see filmi monteerimist, kuigi lähtematerjalid ja kontseptsioon on teised. Jõudsime peaaegu üheaegselt Masingu manu – tema Masingu arhiivi korrastama, mina filmiks materjali koguma. Tõele au andes on kaks inimest need kümme aastat mu kõrval olnud – Enn Säde ja Külliki Kuusk – üks valvamas, et see kõik ka ühe normaalse filmi mõõdu välja annaks, ja teine, et filmitriloogias kajastatud seosed faktidega kaetud oleksid.
Olge te kõik tänatud Masingust puudutatud inimesed!

Küsinud Mari Paenurm