Kindel plaan, millega noori kirikusse tuua

Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus on nii kaua, kui mina mäletan, alati olnud küsimus, kuidas saada juurde noori. Viimasel ajal on see küsimus isegi veelgi rohkem päevakorrale tõusnud. Seda on arutatud koguduste juures, sinoditel, kirikukogul ja kindlasti paljudes eravestlustes.

Tegemist on teemaga, mis on paljudel südames, ja ka põhjusega, sest kui me praegu ei tegele nende noortega, siis ei ole meil tulevikus enam kellegagi tegeleda või pole kedagi, kes tegeleks. Kindlasti ei tohiks aga kirikus suunata kogu fookust ainult ühele eagrupile, vaid tuleks vaadata seda kõike kui tervikut.

Viimasel kirikukogul valiti mind laste- ja noortetöö assessoriks. Olen tõesti väga tänulik selle usalduse eest ja loodan, et saan kirikuvalitsusse tuua omalt poolt uut vaadet meie kiriku tegevustele. Samas olen ma ka pisut ärevil, sest minu kohustuseks lasub tegeleda selle põletava küsimusega, kuidas saada nooremat põlvkonda meie kogudustesse.

Ühtegi kiiret ja terviklikku lahendust mul tagataskust võtta ei ole, aga arvan, et paludes Jumalalt tarkust, juhatab ta meid samm-sammult, kuidas kõige paremini tema koguduse eest hoolt kanda. Hetkel olen tundnud, et üksindus on meie kogudustes teema, mida paljud inimesed tunnevad.

Sarnaselt võiks kirjeldada noorte tundeid. Aga noored otsivad kohta, kus nad poleks üksi. Arvan, et see on üks põhjustest, miks me näeme noori, kes on juba meie koguduste liikmed, liikumas teistesse konfessioonidesse.

Mulle meenub siinkohal kirjakoht Matteuse evangeeliumi 13. peatükist 12. salmist, kus on kirjas: „sest kellel on, sellele antakse, ja tal on rohkem kui küllalt, aga kellel ei ole, sellelt võetakse ära seegi, mis tal on.“ Seega usun, et ühtsuse kasvatamine ja võrgustiku loomine on ülimalt oluline teema, millega tegeleda, et meie inimesed ei tunneks ennast üksi ega lahkuks. Ja seda mitte ainult noortest rääkides.

Mul on hea meel, et ka peapiiskop on noorte kaasamise ja nende usuteekonna toetamise poolt ning näeb praeguses olukorras suurt probleemi. Oleme vestelnud ka teemal, kuidas luua paremat võrgustikku noorte vahel ning kuidas anda neile võimalust meie kirikuelus kaasa rääkida.

Samuti on ülimalt oluline toetada kõiki töötegijaid olenemata sellest, kas nad on vabatahtlikud või palgalised. Kui vaimulikel on olemas tugistruktuur praostkonna ja piiskoppide näol, siis arvan, et mingisugusest toetavast struktuurist oleks kasu ka noorsootöötegijatel. Reeglina on need inimesed ilma spetsiifilise noorsootöö väljaõppeta, tegemas seda vabatahtlikuna põhitöö kõrvalt.

Olles ise olnud noortejuht juba noorest east, oskan öelda, et igasugune abi noortetöö planeerimisel ja kogemuste vahetamine oli alati teretulnud. Ka praegu, olles vastutav Tartus asuva kristliku keskuse Pastoraat noortetöö eest, otsin ideid ja proovin ikka vestelda noortejuhtidega ja noortega, et saada uusi mõtteid paremaks noorte kõnetamiseks ja ka tuge koostegemise näol.

Arvan, et ühised kokkusaamised ja omavahelised vestlused aitaks vähendada noorsootöötegijate seas üksildustunnet ning motiveeriks neid veelgi laste ja noortega tegelema. Samuti saaksid nad paremini vahetada ideid, mis töötab ja mis ei tööta. See toetaks omakorda kogudusi uute tegevuste leidmisel.

Siiski algab noorsootöö juba varasemast east ning arvan, et lastetööst rääkides peaksime pöörama varasemast rohkem rõhku lastevanematega tegelemisele. Arvan, et on ülimalt oluline, et iga lapsevanem räägiks oma usust lastega ning aitaks ka lapsel leida teed Jumala tundmiseni.

See tee on kindlasti mõnele raskem ja teisele kergem, aga oskan oma kogemusest öelda, et vanemate roll lapse toetamisel ja julgustamisel on määrava tähtsusega. Sinna alla kuulub ka lapse harjutamine pühapäevasel teenistusel käima.

Olen ise mõelnud oma noorema ea peale tagasi vaadates, et kuigi sel hetkel ei olnud minul niivõrd suurt soovi ärgata pühapäeva hommikul varakult üles, et teenistusele jõuda, või oleksin tahtnud midagi muud teha reede õhtul, kui oli noorteõhtu, siis kuna mu vanemad mind sellel hetkel suunasid ja julgustasid, saan ma täna olla õnnelik ja tänulik, et olen leidnud oma usu Jeesuses ja saan panustada töösse, et rohkem noori ja lapsi leiaks oma usu.

Kui minu käest küsitaks, kas mul on kindel plaan, millega noori kirikusse tuua, siis arvan, et esmalt peaksime tegelema nendega, kes meil juba kirikus on. Selleks tuleb meil palvetada, et Jumal annaks tarkust kõnetada ja märgata neid, kes on meie ümber. Kui oleme leidnud nendega sideme ja oskame neid kaasata oma kogudustesse, siis tuleb ka teisi, kes nendega liituvad.

Mattias Haamer

assessor