Kinnitav ja innustav reis
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Uudised / Number: 23. mai 2007 Nr 21 /
EELK misjonisekretärid olid kutsutud
külla kohtuma Tampere külje all asuva Hämeenkyrö praostkonna misjonisekretäridega 21.–24.
aprillil. Anne Maasalu Hagerist, Marika Kerge Lääne-Nigulast, Helve Pükkenen
Tapalt ning Maire Tiitus Kullamaalt jagavad siin oma muljeid.
Anne: Eestist väljasõidu hommik oli tuuline
ja vihmane. Kohalikud praamid saarte ja mandri vahet ei sõitnudki. Aga Tallinna
ja Helsingi vahel sujus liiklus häireteta. Kaija ja Kirsti autodega jõudsime
Ylöjärvi koguduse laagrikeskusesse, kus meid ootas lahke pererahvas maitsva
lõunaga.
Helve: Ylöjärvi Lempiänniemi laagrikeskuses
kohtusime Hämeenkyrö praostkonna koguduste misjonisekretäridega. Igaüks sai
rääkida oma kogudusest ja tööst.
Pärast lõunat pidas Tampere
piiskopkonna misjonipastor Anja Nurminen meile piiblitunni «Misjoni punane
niit», tuues Piiblist näiteid misjonitegevusest alates 1.Ms 12, Js 49:6 kuni Ap
13:2–3. See oli meile kõigile innustav.
Marika: Piiblitund oli meeldetuletuseks
misjonikäsust, aga ka sellest, et saame igaüks kristlasena olla tunnistajaks
oma koguduses ja piirkonnas. Kaija Luoma, meie sõidu organisaator, oli just
tulnud Aafrikast Namiibiast. Tal oli meile rääkida palju huvitavat, mille
taustaks nägime rikkalikult pilte. Ühine osadus ja saun lõpetasid osaduspäeva.
Anne: Hommikul ärgates nägime päikest
aknast sisse paistmas. Oli saabunud kaunis pühapäev. Pärast hommikusööki
sõitsime kiriku juurde. Oli nn karjase-pühapäev. Kõigil meil oli
jumalateenistusel oma ülesanne: kes kandis risti, kes küünalt, kes luges
Piiblit, kes palvetas. Mina aitasin korjandust läbi viia.
Pärast jumalateenistust oli kogudusemajas
lõuna ja seejärel tutvustasime meie oma tööd ja Eesti elu. Lauldi, palvetati,
jagati kingitusi. Siis tuli lahkumine Ylöjärvelt. Kaks meie hulgast, Saima
Sellak-Martinson ja Annika Kilgi, alustasid koduteed. Teised aga suundusid koos
soome misjonisekretäridega kogudustesse-kodudesse.
Maire: Tore oli viibida külas Viitaniemi
perel Viljakkala Karhe külas. Selline tunne tekkis, nagu oleks kokku saanud
kauaaegsete tuttavatega.
Esmaspäeva hommik algas 50 õpilasega
külakoolis hommikupalvusega, kus laulsime koos laste ja õpetajatega. Lugesin
piiblist psalmi 23 ja Viljakkala misjonisekretär Seija Viitaniemi pidas
lühikese palve. Seejärel jäime kuulama kolme õpetaja muljeid Türgi-reisilt.
Tutvusime veel ümbruskonnaga. Kogudusemajas
võtsime osa koguduse töötegijate traditsioonilisest esmaspäevasest
palvetunnist. Pärast lõunasööki käisime vanade hooldekodus ning pensioniealiste
kohvitunnis.
Õhtul olin perenaisega koos kiriku
laulukoori harjutusel. See
oli mulle tuttav tegevus ja sujus hästi. Päev kulus ruttu ning sain jõudu ja
julgust oma kodukoguduses toimetamiseks. Mõttes on
ideid, aga eks aeg näitab, kuidas need realiseeruvad.
Helve: Mina sattusin Nokia kogudusse, kus
misjonisekretäriks on Mirja Hukari. Mirja kodus ootasid mind tema abikaasa
Arto, tütar Marika ning vaimustavad koerad Mai ja Kape. Sõitsime kogudusemajja
misjoniõhtule, kus sain ka lühidalt tutvustada oma kogudust. Huvitav oli
ülistusrühma esinemine. Noor ema Leena andis imelisi tunnistusi Jumala
leidmisest. Kui tal oli
insult, tervendas Jumal teda.
23. aprillil
tutvusime Tamperega. Käisime kristlikus raamatupoes ja Kaleva kirikus, mis on
ehitatud 1966. a. See on 30 meetri kõrgune, kalakujuline (pealtvaates).
Koguduses on 40 000 inimest. Parasjagu toimus emade-laste tund, kus
lauldi, palvetati ja mängiti. Seda juhtis koguduse misjonisekretär. Käisime ka
Aleksandri kirikus, kus sai kuulata orelimuusikat. Veel saime näha Tampere vaatetorni
Näsineula, millest avanes lummav vaade Tamperele ja ümbruskonna järvedele.
Õhtupoolikul oli
Kulmakivi (nurgakivi) kohvikus tänavamisjoni õhtu, kuhu oli kogunenud
probleemidega inimesi, kes ometi väga innukalt palvetasid, ka ürituse ning
Eestimaa ja rahu eest. Õnnistagu Issand neid kõiki. Oli imeline ja innustav
näha pühendunud inimesi, nii misjoni- kui diakooniatöö tegijaid. Tänavamisjoni
koosolekute pidamise kohti võiks olla Eestiski. Eestlane on rahutu, kuni leiab
rahu Jumalas.
Anne: Mul oli võimalus
olla külas Pirkkala koguduses. Esmaspäeval käisin Pirkkala lastega kohtumas
ühes eelkooli klassis, kus misjonisekretär Sirpa viis läbi piiblitunni maailma
loomise teemal. Laulsime eesti keeles laulu «Kes on loonud lillekese». Siit
küsimus: kui paljud meie koolieelikud teavad loomisloost, kas sellest
räägitakse kodudes ja lasteaias? Eriti pöördun ma vanaemade ja vanaisade poole
– võtke oma lapselapsi sülle, rääkige nendega, nad vajavad seda!
Käisin ka Sirpa
töökohas. See asub vallavalitsusega ühes majas. Sama maja esimesel korrusel oli
kauplus, kes toetab müügist laekunud rahaga misjonitööd, samas pakutakse ka
kohvi ja saia. On palju naisi, kes teevad selle müügi jaoks käsitööd. Sirpa on
selle töö koordinaator.
Sirpa on ühes
isikus misjonär-sotsiaaltöötaja-pühapäevakooliõpetaja-ema-vanaema-abikaasa. Tema
toimetusi jälgides tekkis mõte, et me kõik peaksime püüdma olla head kuulajad. Ja
kui sina, armas lugeja, pole kaua mõne sõbraga kohtunud, siis helista talle,
võib-olla ta vajab sind. Kuula ta ära ja jaga rohkem armastust.
Marika: Mina
suundusin Hämeenkyrö kogudusse koos armsa sekretäri Seijaga. Külalislahket kodu
pakkus mulle koguduse õpetaja Sakari Virtanen. Mul oli meeldiv võimalus
külastada koguduse kristlikku lastepäevakodu. Mõtted nähtust on abiks mullegi
õpetajaametis. Olen tänulik Sakarile, et ta korraldas mulle kooliga tutvumise. Huvitav
oli vahetada mõtteid matemaatika õpetamisest nii Eestis kui Soomes.
Milline on minu
osa, mida saan mina teha hea sõnumi kuulutajana – need mõtted olid peas
koduteel. On hea, kui tekib võrdlemise võimalus – seda pakkus meile Soome-reis
rohkesti.
Misjonisekretäride
mõtteid vahendas
Kirsti Malmi
