Kiri algab kirikust, rahvas algab raamatust …

Aasta 2025 – täpsemalt ajavahemik 30. jaanuarist 2025 kuni 14. märtsini 2026 – on kuulutatud eesti raamatu aastaks. Selle motoks on Hando Runneli luulerida „Rahvas algab raamatust”.

Nimelt täitub tänavu 500 aastat teadaolevalt esimese eestikeelseid tekste sisaldanud raamatu trükkimisest.

Mõnda aega peeti selleks Tallinna Niguliste kiriku õpetaja Simon Wanradti ja Tallinna Püha Vaimu kiriku õpetaja Johann Koelli koostatud luterlikku katekismust, mis trükiti 1535. aastal Saksamaal Wittenbergis Hans Luffti trükikojas 1500 eksemplaris. Sellest on säilinud vaid 11 lehekatket, mida kasutati ühe teise raamatu köitmisel ja mis avastati alles 1929. aastal.

Esimene eestikeelne trükis

Ent selgus, et see polnudki kõige esimene eestikeelne trükis. Juba 1525. aastal oli Liivimaa rahvakeeltes, sealhulgas eesti keeles, välja antud üks luterlikku jumalateenistust käsitlev raamat, mille katoliiklikud võimud ketserlikuna konfiskeerisid ja hävitasid.

Teave selle 1525. aastal trükitud raamatu kohta pärineb Lüübeki toomdekaani Johannes Brandesi ladinakeelsest päevaraamatust, kuhu on kolmapäeval, 8. novembril 1525 tehtud järgmine sissekanne:

„Lüübeki rae sekretär magister Paulus vam Velde tuli eelmisel õhtul esiteks minu juurde, seletades, et raad on pannud „Kuldsarve” kõrtsis aresti alla vaadi, mis oli täis luterlikke raamatuid, samuti liivi, läti ja eesti rahvakeeles missasid, et seda ei viidaks laevale [ja] et ta ei mürgitaks ristiusus veel harimata rahvast.“

Ketserlikult luterlikud

Reedel, 24. novembril 1525 on toomhärra Brandes üles kirjutanud teate, mille kohaselt veendusid raamatud läbi vaadanud katoliiklikud teoloogid, et „need on ketserlikult luterlikud ja sellistena on ära teeninud põletamise” (tõlge: Jüri Kivimäe, Keel ja Kirjandus 4/1975).

On arvatud, et viide Liivimaa rahvakeelsetele missadele, mille all mõeldakse arvatavasti missaraamatuid ehk jumalateenistuse pidamise eeskirja, võib olla seotud Martin Lutheri poolt 1523. aastal koostatud tööga „Formula missae et communionis” („Missa ja armulaua kord”), mis ilmus järgmisel aastal ka saksa keeles.

Aastatel 1524–1525 kinnitas luterlik usupuhastusliikumine kanda ka Liivimaa suuremates linnades ning seetõttu oli vajadus rahvakeelse missakorra järele ilmne. Katoliiklikust vaatepunktist oli mõistagi tegemist ristiusus harimata rahvast mürgitava ketserlusega.

Erinev eesti keel Tartus, Tallinnas, Narvas, Viljandis …

Muide, sarnane saatus tabas ka 1535. aastal välja antud Wanradti-Koelli katekismust, kuid põhjuseks ei olnud enam ketserlus, vaid öeldavasti asjaolu, et selles leidus „mitte just väheseid vigu”, ning Tallinna raad pani trükise keelu alla.

Ühel säilinud lehel märgitakse, et „Eesti keel mitmel pool maal ei ole üks ja sama / Kuna mitu sõna räägitakse teisiti Tallinnas / teisiti Tartus / teisiti Narvas / teisiti Viljandis jne. Sellepärast oleks Laiuse [keel] palju parem tarvitada Eesti keelena …”.

Eestikeelse trükikirjanduse ja meie kui kirjarahva algus on niisiis seotud luterlusega – luterliku jumalateenistuse korra ning katekismusega.

Kuna aga luterlik missakord on välja kasvanud keskaegsest ladina missast, siis võime rääkida sellest, et eestikeelne raamat astub meie kultuurilukku meie tsivilisatsiooni tüvitekstide esitamisega, vaatamata sellele, et konkreetsed tiraažid hävitati.

Vakuraamatusse palved ja usutunnistus

Mõistagi hakati eestikeelseid fraase ja tekste kirja panema juba katoliiklike autorite poolt sajandeid varem. 13. sajandil Eesti ja Läti aladel tegutsenud Riia piiskopkonna preester Henrik, kes tõenäoliselt õppis kuigivõrd ära ka eesti keele, on oma kroonikasse üles tähendanud mitmeid eestikeelseid sõnu ja fraase.

1520. aastatel – umbes samal ajal, kui Lüübekis trükiti too ketserlikuks tunnistatud luterlik raamat – on Kullamaa katoliku preester Johann Lelow ja tema ametijärglane kirjutanud vakuraamatu tühjadele lehekülgedele eesti keeles üles meieisapalve, maarjapalve ja apostliku usutunnistuse teksti.

Hando Runneli luuleread tabavad märki: „Kiri algab kirikust, rahvas algab raamatust.”

Kultuurrahvaks kiriku rüpes

Aidaku eesti raamatu aasta 2025 juhtida meie rahva tähelepanu oma usulistele ja kultuurilistele lätetele. Ärme unusta, et kultuurrahvana me kasvasime ja saime küpseks kristliku Kiriku rüpes.

Lisaks jumalaarmu vahendamisele õpetas Kirik meie rahva lugema ja kirjutama ning lõi kõik eeldused, et me võime samaväärse ristirahvana kuuluda õhtumaa rahvaste perre.

Kirikust sai alguse meie kirjakeel ning kirikuraamatud – millest tähtsaim on Piibel, Jumala Sõna – kujundasid meie kultuurilise palge.

Veiko Vihuri

teoloogiadoktor

---

Artikkel ilmus esmakordselt veebiajakirjas Meie Kirik 2. jaanuaril 2025