Kirik algab Kristusest, kogudus liikmest
/ Autor: Mari Paenurm / Rubriik: Uudis / Number: 27. aprill 2011 Nr 20 /
Treimanis peetud Pärnu praostkonna sinodil tõdeti, et lisaks stabiilsusele tuleb enam keskenduda kiriku misjonitööle.
Kokkusaamisel leiti, et koguduste elu on suhteliselt stabiilne, ehkki on märgata inimeste ärakolimist väiksematest paikadest.
Kui koguduseliikmete arv on hakanud kahanema, siis ametitalitused on viimastel aastatel jäänud enam-vähem samale tasemele.
Pärnu praostkonna mureks on oma vaimuliku puudumine hulgas kogudustes. Nii on Pärnu praostkonna 12 kogudusest vaid viiel oma vaimulik, ülejäänuid teenib hooldajaõpetaja, mis tähendab aga seda, et tööle keskenduda on keeruline, aega kaugemalt teenima tulles napib ning kiriku sõnum jääb inimestele üha kaugemaks.
«Eks me oleme kirikuna selles olukorras, kus me oleme,» nentis praost Enn Auksmann ning lisas, et tööd tuleb jätkata koguduste järjepidevuse nimel.
«Iga kristlane on ristimisega saanud kutsumuse ja ülesande osaleda Kristuse misjonikäsu täitmisel ning olla apostliks ümbritsevatele inimestele just ses paigas, kus nad parajasti on.
Kas apostlid võitsid ära terve maailma seeläbi, et istusid omaette ja kurtsid, kui vähe neid on? Või panid kuhugi Jeruusalemma kuulutustulbale sildi kutsega leerikursusele?
Vaimulikud võivad vahel kuulda kõige ustavamailt koguduseliikmeilt: «Ma ei saa järgmisel pühapäeval kirikusse tulla, sest lapsed tulevad mulle külla.»
Kui vaimulik kostab seepeale, et lapsed võiks kirikusse kaasa võtta, siis on vastuseks vaid ebalev puiklemine,» rääkis Pärnu praost.
Küll tõi aga Auksmann välja, et piirkonniti on lastetöö jälle käima läinud. Kui Vändras kuulutuste peale ühtegi last pühapäevakooli ei tulnud, sõitis eestvedaja ise küladesse kohale, kutsus rahva kokku ja kuulutas ning nüüd osaleb seal töös üle poolesaja lapse.
Praostkond saatis sinodikutsed ka piirkonnast valitud kuuele riigikogu liikmele – kutsutud olid Toomas Tõniste, Annely Akkermann, Marianne Mikko, Kadri Simson, Rein Lang, Väino Linde.
«Oleksime tahtnud nendega rääkida sellest, mismoodi riik tagab usuvabaduse ja oma usu praktiseerimise võimaluse kodanikele ning millised võiksid olla kiriku ja riigi koostöövõimalused nii kohalikul, üleriigilisel kui Euroopa Liidu tasandil, kuid kahjuks ei saanud keegi neist kohale tulla.»
Mari Paenurm
