Kirik ja riik: vastasseisust koostööni

Porvoo Ühenduse liikmeskirikutest on olukord Eestis võrreldav ainult Leeduga. Pean silmas nii riiki kui ka kirikut. Mõlemal on alles 10 aastat olnud võimalik ise vabalt korraldada oma elu ja tegevust. Nõukoguliku mineviku taak lohiseb aga kaasa ja pärsib mõlema tegevust. Tahaks loota, et eneseleidmise ja murranguliste muudatuste aeg jääb peagi seljataha, et eluolu stabiliseerub ja mõlemad pooled leiavad mõistlikke koostöövõimalusi ja -vorme. Praegu neid veel otsitakse.
Riik ei sekku kiriku tegevusse
Põhiseaduse järgi ei ole Eestis riigikirikut. Selline määratlus kõlab paremini kui kiriku lahutamine riigist ja koolist, nagu neid suhteid väljendasid nõukogude seadused. Tõdemine, et Eestis ei ole riigikirikut, tähendab eelkõige seda, et riigivalitsus ja riigi teised institutsioonid ei sekku kiriku tegevusse: ei korralda kirikuvalitsemist, ei otsusta usu ega jumalateenistuse või muude sarnaste küsimuste üle.
Sellega on tänaseks Eestis välistatud ka nii-öelda riigikiriku negatiivne variant, mida tunneme nõukogude aja kogemustest, mil kirik oli küll formaalselt riigist lahutatud, ent seda tugevamalt allutatud riigi kontrollile.
Praeguses kirikuid puudutavas seadusandluses on püütud piinliku täpsusega järgida religioossete ühenduste autonoomia ja religioonivabaduse põhimõtteid. Tulemuseks on äärmiselt liberaalne seadusandlus, mida kohtame vaid üksikutes Euroopa riikides.
Meie lähemad naabrid põhjas, läänes ja lõunas, idanaabrist rääkimata on selles suhtes konservatiivsemad, kuigi ka seal võib täheldada kaldumist järjest suurema liberaalsuse poole. Igatahes Eestiga võrreldes näeme naabrite juures tõsisemat muret ühiskonna kultuurilise järjepidevuse ja seega ühtlasi oma rahva vaimse tervise pärast.
Nii kirik kui ka riik teenivad ühiskonda
Eesti põhiseadus ei vastanda kirikut ja riiki. Omavahelised suhted on peamiselt positiivsed. Mõlemad võivad, saavad ja peavad tegema koostööd. Aluseks on loomulikult mõlema poole erinevus ja iseseisvus teineteise suhtes. Kuid mõlemad teenivad ühiskonna liikmeid vastavalt Jumalalt saadud ülesandele nii hästi või halvasti, kui suudavad.
Kiriku ja riigi ühine teenimisülesanne teeb koostöö võimalikuks ja vajalikuks. Teistes kristlike traditsioonidega riikides kõneldakse otseselt nn segatud valdkondadest, st valdkondadest, kus riigi ja kiriku huvid kattuvad, nt koolikorraldus, perekonna- või abieluõigus, riigipühade kord, kirikuvara haldamine. Eesti olukord on siin erinev.
Sotsioloogilised uuringud näitavad, et umbes pooled elanikest suhtuvad kirikusse positiivselt. Ülejäänud on ükskõiksed või negatiivse hoiakuga. Kirikute aktiivne liikmeskond on veelgi väiksem, nt suurim – EELK hõlmab hinnanguliselt ainult 15% elanikkonnast. Ehkki kiriku osakaal ühiskonnas on väike ja jääb selleks ilmselt ka tulevikus, ei välista see kiriku kaasarääkimist ühiskonna vaimse kliima parandamisel.
50 aastat kestnud rõhutatult ateistlik riigivõim, selle ametlik ideoloogia ja kooliharidus tõid kaasa kristlike traditsioonide katkemise. Pikka aega suutis kiriklikku järjepidevust hoida ja kristlikku usku edasi anda üksnes oma ellujäämise eest võitlev, avalikkusest väljatõrjutud kirik.
Kirik ootab riigi suuremat huvi ja toetust
Riigikogu õiguskomisjoni endine esimees Jüri Adams on öelnud, et riik on hädas ja tahab, et kirik tuleks appi. Samas on ka kirik hädas ja ootab, et riik tuleks appi. Mille vastu riik kirikute puhul otsest huvi tunneb, on täiesti teisejärgulised asjad: kiriku vara, raha liikumine, annetuste kasutamine, ostu-müügitehingud ja maksud. Riik näeks heameelega, et kirik oleks tööjõu kasutamisel ja maksude maksmisel teistele eeskujuks. Hoopis tihedam ja tulemuslikum peaks olema aga koostöö kultuuri, hariduse ja sotsiaaltöö vallas.
Võib mõista, et riigi poolt vaadatuna teeb olukorra keeruliseks partnerite paljusus. Siiski on just luterlik kirik kõige enam arvessevõetav partner. 1995. aastal moodustatud vabariigi valitsuse ja EELK ühiskomisjon on püüdnud leida koostöövõimalusi just kiriku jaoks olulistes küsimustes.
Need on haridus ja koolitus, eriti üldhariduskoolide religiooniõpetus, riikliku muinsuskaitse all olevate kirikuhoonete korrashoid ja remont, kultuurivarade hooldamine, sotsiaaltöö ehk diakoonia, seadusandluse kirikuid puudutavad uuendused, hingehoid riiklikes institutsioonides ning meediatöö. Kuid kirik kogeb mitmes talle olulises valdkonnas riigi üsna vähest huvi ja toetust.
Koostöö praostkondade-maakondade tasandil on õnnestunud ainult mõnes üksikus kohas. Koguduse ja valla vaheline koostöö toimib paremini, kuigi erinevused piirkondade vahel on suured. Väikses riigis ja kirikus saavad sageli määravaks üksikisikute kohapealsed omavahelised suhted. Nende näidete arv, mis tunnistavad üksteisemõistmist ja ühistegevust, kasvab aga aasta-aastalt.
Oma kogemuste põhjal piiskopiametis olen veendunud ikka enam selles, kui oluline on üksikisikute kvaliteet ja kvalifikatsioon. Ei riiki ega kirikut ei saa müstifitseerida, tegemist on inimestega. Koostöö saab toetuda üksnes vabatahtlikkusele ja sisemisele motivatsioonile.
Mõlema poole huvides peaks olema võimekate kirikuinimeste astumine riigitöösse ning vastupidi. Kiriku ülesandeks jääb kasvatada ja valmistada ette inimesi, kes on Jumalale avatud hingega võimelised teenima nii kirikut kui ka riiki. Ainult nii võib Eesti ühiskonnas pikka aega valitsenud eraldatus asenduda avatud suhtlemisega. Alati ja igal pool on vaja inimesi, kes on valmis ennastunustavalt teenima Jumalat ja ligimesi.
Jaan Kiivit, EELK peapiiskop
Lühendatult ettekandest Porvoo Ühenduse kirikujuhtide konsultatsioonil Tallinnas 9. märtsil.