Kirik oli, on ja jääb, ütleb perekond Heinaste

Väikesel Anna kogudusel hoiab elu sees perekond Heinaste: emeriitõpetaja Lea Heinaste abikaasa Toomase, tütar Sireti ja poeg Peebuga. Ka tütar Sille, kes elab Paides ja jutuajamise juures ei viibi, ning lapselapsed.

„Sind kohtab oma elus küll iga otsija. Sa tead, mis meile tarvis, ja tahad aidata“, kõlavad laulusõnad kiriku laulu- ja palveraamatus advendiaja alguseks (KLPR 6). Eks nii lauldi ja mõeldi paljudes kirikutes. Nii ka Annas, kus enne esimese advendi jumalateenistust ajasin juttu organisti Siret Heinaste, juhatuseesimehe Peep Heinaste ja emeriitõpetaja Lea Heinastega, kes Anna kogudust on teeninud ühtekokku paarikümne aasta ringis.
Kirikumees Toomas Heinaste jäi asiste toimetuste juurde. Kiriku taasavamise tänujumalateenistusel septembris teenis kogudust õpetaja Lea. Mäletan, et mitu aastat tagasi ütles vaimulik, et Anna kirik on tema esimene armastus.

Suure pere näärid
Vestluskaaslased kummutavad kohe väite, et jõulusid on nende peres alati peetud. „Ei ole nii,“ sõnab vaimulik resoluutselt. Sündinud Pilistveres, elas Lea Heinaste küll kiriku kõrval, kirik oli tuttav ja seal käis ta vahel pillimängu kuulamas, aga kombest niisama kirikus käia ta aru ei ole saanud. „Kui kirikusse läksin, siis sinna ka jäin,“ meenutab ta aega 1980ndate lõpust. Ta konfirmeeriti 1989 Ambla koguduses, Siret oli siis 21, Peep 18, Sille 6.
Nii kinnitavad Siret ja Peep, et nende lapsepõlves peeti kodus nääre. Vana-aastaõhtul kogunes suur pere – Lea Heinastel on kokku seitse õde-venda – ema-isa juurde ja tuli näärivana. Ka olid Sireti ja Peebu lapsepõlves jõulud kiire tööaeg. Pereema Lea töötas toona lasteaias ja arutleb nüüd, et võib-olla oli siis hea aeg, sest oli vaikne ja rahulik ning möll läks lahti pärast jõule. Siis tulid ka verivorstid müügile.
See ei tähenda, et tulevane vaimulik poleks mõelnud, mis on elu. Ta kinnitab, et tema kooliajal loeti sügavamõttelisi luuletusi ja arutleti elu mõtte üle. „Aga kirikusse ei sattunud, ei olnud sellist seltskonda. Ju pidi nii minema,“ sõnab ta. Kedagi Pilistveres kirikusse minemast ei keelatud, jõulude ajal ukse peal ka ei passitud, nii lihtsalt oli.

Ilmutatud vägi
Ükskord sattus Lea Heinaste kirikusse kontserti kuulama. Pühakoda ja seal kõlav muusika lummas ja siis hakkas Lea kogetule selgitust otsima. Isegi pühakirja polnud kuskilt saada, meenutab ta praegu. Ta teadis, et lasteaia muusikakasvataja on usklik, aga too ei rääkinud oma maailmavaatest kunagi. Oli andnud lubaduse, et ei räägi tööl usu teemadel. Tema käest sai Lea Heinaste Piibli ja seda lugedes tekkis palju küsimusi. Aga ta tõdeb, et praegusaja leerilapsed ei küsi midagi.
Siret meenutab, et käis nooremana koos emaga erinevates kogudustes. Lea sai palju vastuseid adventkogudusest, mõnes kohas oli keskseks teemaks äratus ja pöördumine, aga puudus sisuline sügavus. „Mina olin ammu üleval, aga toitu ei tulnud,“ sõnab Lea Heinaste, kes oma õpetajaks peab Paide vaimulikku Peeter Kerbakut, kelle jutlusest leidis vastuse nädala sees tekkinud probleemi(de)le.
Õde-venda tunnistavad, et kui ema ei oleks olnud kiriku juures, siis tõenäoliselt ei oleks ka nemad. Aga väikses kohas ei saagi teisiti, kui terve pere peab kaasa lööma. Peep Heinaste on juhatuse esimees aastast 2008, juhatuse liige juba varasemast ajast. Kuna õde-venda on muusikud ja Türi muusikakooli õpetajad, laulavad mõlemad koguduse ansamblis. Seal laulab ka isa Toomas ja koguduse kassapidaja Katre Nukka, kes sellestki kohtumisest osa võtab.
Perega seotud lugusid võiks ilmselt lõpmatuseni rääkida, aga siia sobib hästi järgmine. Kord kui kirikus suurkoristus oli, võeti appi ka külla tulnud noorima tütre Sille poeg. Pärast koristust öelnud mehepoeg naljaga: oleks ma seda teadnud, et peab aknaid pesema, poleks tulnud.

Et tulge, oh lapsed
Aeg ja olud muutuvad. Lea ja Toomas Heinaste elavad praegu kahekesi. Nende elu mõjutab detsembris asjaolu, et Siret on sündinud 10. ja Peep 16. detsembril. Ja tuleb tunnistada, et nad on jõuluõhtuks juba pisut väsinud. Sünnipäevade periood algab juba septembris, novembris Lea sünnipäeval loositakse välja, kes peres kellele jõulupaki teeb.
Jõuluõhtuks tullakse maale kokku, pannakse pikk laud üles, sest selle ümber istuma peab mahtuma paarkümmend inimest. „Jumal on nagunii, tema olemasolu üle ma ei vaidle, aga pere on kõige tähtsam,“ ütleb vaimulik. Ja lisab, et talle jõuluaeg meeldib, kui kõik kaunistavad kodusid, aasta kõige pimedamal ajal on vaateaknad valgustatud ja jõuluturgudel käib tingel-tangel.
Sel aastal tulevad tema jõulud üle aastate teisiti. Kui varem oli Lea Heinastel pidada jõuluõhtul kaks teenistust, siis sel aastal on ta sellest kohustusest täiesti vaba. Rahuliku südamega saab ta hommikul minna Pilistvere surnuaeda vanemate hauale ja õhtul kodukirikusse Annasse. Kõige olulisem osa sel õhtul on ehk laulul. Selgituseks ütleb Peep, et pere laulab laste koorilaulikutest kõik jõululaulud järjest läbi, lisaks veel kirikulaulud. Mis sellest, et neid enne kirikus lauldi.

Rõõmus aeg
Lea Heinaste ütleb, et ta iga päev Looja üle ei mõtiskle. Ta võib Loojaga alati rääkida ja on häda korral alati abi saanud. Palvetamine aitab. Ka jutlused palvetab ta läbi, et need kõnetaksid teda ennast ja kirikulisi. Ta jutlustab küll peast, aga jutlused on põhjalikult läbi mõeldud. Alles alustava vaimulikuna olid jutlused pikemad ja tütar Siret naerab, et oli juba kolm korda „aamen“ öelnud, aga ema rääkis ikka edasi. Nüüd on Lea Heinaste veendunud: „Kui sa 15 minutiga pole ära öeldud, mida öelda tahad, siis hakkab jutlus venima.“
Kui jumalateenistusel midagi valesti läheb, siis organist seab asja õigeks. Selleks peab vaimuliku ja organisti vahel olema hea koostöö. Emal ja tütrel on. Siret tunnistab, et algusajal jooksis higi mööda selga, liturgiast ei saanud täpselt aru ja tuli paanikat ette. Nüüd mõtleb ta juba teoloogiliselt. Näiteks helistas ta nüüdki, enne 1. advendi jumalateenistust, emale küsimusega, kuidas jääb „halleluujaga“, mida paastuajal liturgias ei laulda.
Advendiaja algus on rõõmus aeg, kus maailm hõiskab ja ootab Jeesus-lapse sündi, aga isiklikult on jõuluootusaeg inimese jaoks paastuaeg, ka enesesse vaatamise aeg. Ja alles pühal jõuluõhtul kuulutatakse halleluujaga Jeesuse sündi: „Kõik kartus on kadunud, lõppegu hirm, sest ilmunud meile on Jumala arm.“
Rita Puidet

Perekond Heinaste
Lea Heinaste teenis Anna kogudust aastatel 1996–2005 ja 2013–2015, aga töö kestis sisuliselt kuni kiriku restaureerimise lõpuni. (Praegu peab teenistusi diakon Tiit Lastik.)
Toomas Heinaste on kirikumees.
Siret Heinaste oli organist aastatel 1996–1999 ja on uuesti organist alates 2005. Vahepealsel ajal asendas teda Sille Heinaste.
Peep Heinaste on juhatuse esimees aastast 2008.
Leal ja Toomasel on kokku seitse lapselast.