Kirik ootab riigi otsust

Peapiiskop Urmas Viilma sõnul peab Niguliste omandiküsimuse lahendamiseks initsiatiivi üles näitama riik. Seni on too aga otsuse tegemisega venitanud.

Miks peab kirikuvalitsus jätkuvalt oluliseks Niguliste kiriku tagastamist või selle eest õiglase kompensatsiooni taotlemist? Miks ei võiks pikaleveninud vaidluse lõpetamiseks üles näidata suuremeelsust?
Urmas Viilma: Vabariigi Valitsust sunnib Niguliste küsimuses otsust langetama Eesti Vabariigi omandireformi aluste seadus, mitte EELK pealekäimine või jonn. Seadus näeb ette ainult kaks lahendust: tagastamine või kompenseerimine. Kolmandat lahendust, sealjuures suuremeelsust, seadus ette ei näe.
Soovi korral saaks EELK suuremeelsust näidata alles siis, kui riik midagi otsustab. Loobuda saab ikkagi sellest, mille omanik ollakse, mitte sellest, mille omanik ei olda. Seadus ei näe ette võimalust loobuda seaduse täitmisest, ükskõik kui suuremeelne see ka tunduks.
Vabariigi Valitsus on lahendanud olukorda seni paari­kümneaastase venitamistaktikaga ning pole otsust langetanud. Pean nördimusega nentima, et selline käitumine ei ole olnud kiriku suhtes kuigi heatahtlik või suuremeelne. Suuremeelsuse väljanäitamiseks ja nii kaaluka otsuse langetamiseks ei piisa ka minu hinnangul konsistooriumi otsusest, vaid vaja on suuremat konsensust ehk kirikukogu heakskiitu.
Isiklikult ei peaks ma Niguliste hoonest või kompensatsioonist loobumist ka sugugi suuremeelsuseks, vaid hoolimatuseks varasemate põlvkondade töö ja vaevaga loodud pärandi suhtes ning vastutustundetuks käitumiseks järeltulevate põlvede suhtes. Meil on palju kogudusi, kus varade tagasisaamist ei taotletud või võeti väga kergekäeliselt välja väike kompensatsioon. Paljudel sellistel kogudustel on praegu majanduslikud raskused ja järeltulevad põlved ei mõista, mis andis eelnevatele otsustajatele õiguse sellisteks mõtlematuteks ühepäevaotsusteks.
Mida peaks teie arvates kompensatsioonisumma kindlaksmääramisel arvesse võtma, et otsus oleks õiglane?
Selliste otsuste langetamisel maksab seadus ja ekspertide arvamused. Heal juhul ka kokkulepped, mis osapooli rahuldavad. Õiglane on, kui tagasi saadakse see, mis on tagastatav, või siis hinnatakse see ära ning kompenseeritakse turu- või kokkuleppehinnaga. Praegu on olemas kirikuhoone ja terve hulk Niguliste kirikuga koos ära võetud vallasvara, sellest enamik kunstiväärtusega.
Eesti Vabariigi okupeerimisel oli Niguliste hoone terve ja sisustatud. Samuti oli Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisel Niguliste hoone terve ja sisustatud. Okupatsiooni perioodil põhjustas Niguliste hävimise nõukogude võimu agressioon. Oli ka loomulik, et seesama võim, kes Niguliste hävitas, selle ka taastas.
Praegu on meil aga Eesti Vabariik ja kehtib õigusjärglus koos sellest tulenevate õiguste ja kohustustega. Miks peaks Niguliste küsimuse lahendamine toimuma teisiti kui kõigi ülejäänud kirikuhoonete puhul? Ka ei viinud keegi seni tagastatud kihelkonnakirikutest välja altareid, kantsleid, pinke ega oreleid. Neid nähti kirikuhoone juurde püsivalt kuuluvatena. Sellest lähtuvalt eeldan, et kui Niguliste tagastatakse, siis vähemalt selle varaga, mis Niguliste kirikus oli selle äravõtmise hetkel. Kui toimub aga kompenseerimine, siis peab analoogiat arvesse võttes kompenseerima ka Nigulistega koos äravõetud vara.

Millist tagasisidet olete riigilt saanud oma viimastele ettepanekutele ja seisukohavõttudele? Kas võib selle põhjal loota kirikuvalitsusele sobivat lahendust?
Kirikuvalitsusel puudub sobiv lahendus, sest siin pole meil õigust otsustada. Sobivaima lahenduse peab seadusest lähtuvalt langetama Vabariigi Valitsus. Kirikuvalitsus võib langetatud otsuse vaidlustada, kui see tundub ebaõiglane. Kuni pole otsust, ei saa ka midagi vaidlustada ja peame jätkuvalt ootama.
Kas selline paarkümmend aastat kestnud otsustamatus ja venitamine on ootaja suhtes õiglane, jäägu lugeja hinnata. Meie viimasele ametlikule kirjalikule seisukohavõtule kahe kuu eest ei ole tulnud seni ühtegi vastust.
See oli kirikuvalitsuse arvamus, mille andsime kultuuriminister Indrek Saare ettepanekule rahandusminister Sven Sesterile jätta Niguliste EELK-le tagastamata ning maksta kompensatsiooni. Meie arvamusele pole vastust ega ole Vabariigi Valitsus asunud meile teadaolevalt ka otsustama. Ootame endiselt …
Rain Soosaar

KOMMENTAAR

Millised on kultuuriministeeriumi seisukohad ettepanekute kohta, mida on Niguliste kiriku küsimuse lahendamiseks teinud EELK konsistoorium seoses omandireformi aluste seadusest tulenevate õigustega?
Kultuuriministeeriumi kommunikatsiooniosakonna juhataja Meelis Kompus:
Ministeerium soovib, et armastatud kontserdipaik ja hindamatu kultuuriväärtus Niguliste jääks Eesti rahvale alati kättesaadavaks ning omandivaidlus leiaks kiiresti seadusliku lahenduse.
EELK on kultuuriministeeriumile kinnitanud, et nad ei soovi kirikut tagasi, kuid diskussioon käib kompensatsiooni üle.
Kultuuriministeerium on seisukohal, et lähtuda tuleb seadusest ning EELKd koheldakse sarnaselt iga Eesti kodaniku või juriidilise isikuga. Sellest tulenevalt on ministeerium teinud ettepaneku maksta EELK-le kompensatsiooni vastavalt omandireformi aluste seaduses ette nähtud arvutuskäigule.
Lisaks sellele on rahandusministeerium palunud, et kultuuriministeerium telliks Tallinna linnalt sõltumatu ekspertiisi, et selgitada, kas kirikuhoone üldse kuulub tagastamisele. Vastavalt seadusele ei loeta ehitist endisel kujul säilinuks ja see ei kuulu tagastamisele, kui kapitaalremondi või ümber-, peale-, alla- või juurdeehituse tõttu lisandunud väärtus moodustab vähemalt 3/4 ehitise koguväärtusest. Sellise taotluse on kultuuriministeerium Tallinna linnale ka esitanud ning neid analüüsi tulemusi me ootame.

Niguliste keerdsõlm jätkuvalt lahendamata

Niguliste kiriku küsimus on endiselt pälvinud meedia tähelepanu. Ikka veel on lahtine, kas see tagastatakse EELK-le või mis tingimustel makstakse kompensatsiooni kiriku tagastamata jätmise eest.

Niguliste kirik, mida hakati rajama juba XIII sajandil, oli Tallinna uhkemaid pühakodasid. Siin hoiti hinnalisi kunstivarasid, mis olid tellitud keskaegses Euroopas tunnustatud meistritelt.

Häving ja taastamine
Saatuslikuks sai kirikule Teine maailmasõda. Seoses baltisakslaste enamiku väljarändamisega Eestist 1939. aasta lõpus likvideeriti siinne saksakeelne kogudus ja pühakoja omanikuks sai EELK. 1940. aasta sügisest hakkas kirikut kasutama äsjaloodud eestikeelne Niguliste kogudus.
9. märtsil 1944 süttis pühakoda Punaarmee õhurünnaku tagajärjel ja muutus kasutuskõlbmatuks. Hävis kogu hinnaline sisustus (pingistik, kantsel jne), kuid osa kunstiväärtustest oli õnneks eelnevalt jõutud mujale varjule viia. Niguliste kogudus oli sunnitud jätkama tegevust toomkirikus, kuid hakkas kohe tegema plaane oma kiriku taastamiseks. Sõjajärgsete kitsaste olude, kuid ennekõike nõukogude võimude poliitika tõttu ei tulnud sellest midagi välja.
Oma kiriku puudumise ettekäändel keelduti Niguliste koguduse registreerimisest ning see oli sunnitud formaalselt liituma toomkogudusega. Kiriku varemed jäid hooletusse, lagunesid ja meelitasid ligi rüüstajaid.
Võimud olevat kaalunud nende lammutamist, kuid muinsuskaitsjate eestvõttel otsustati kirik uuesti üles ehitada. 1953. aastal alanud taastamistööd kestsid üle 30 aasta. Viimaseks tagasilöögiks oli 1982. aastal puhkenud tulekahju, mille käigus hävis juba taastatud torn. 1984. aastal avati Niguliste kirik lõpuks muuseumi-kontserdisaalina, kus säilitatakse Eesti hinnalisimaid kunstiväärtusi. Neist tuntuim on Bernt Notke «Surmatants».

Ummiks­eis jätkub
Eesti taasiseseisvumise järel algas õigusvastaselt võõrandatud varade tagastamine. 1996. aastal leidis vastav Tallinna linna komisjon, et EELK-l on õigus tagasi nõuda ka Niguliste kirikut. Kultuuriministeerium vaidlustas selle otsuse kohtus, kuid sai 2010. aastal lõplikult lüüa.
Siiski on riik viivitanud kiriku tagastamisega, põhjendades seda muu hulgas muuseumi hea käekäigu kindlustamise vajadusega. Tagastamata jätmise poolt on avalikult sõna võtnud ka mitmed kultuuritegelased nagu Eesti Kunstimuuseumi direktor Sirje Helme ja muinsuskaitsja Jüri Kuuskemaa. Minister Rein Langi ajal (2011–2013) valmistus kultuuriministeerium siiski teatud tingimustel Niguliste kirikut EELK-le tagastama, kuid praeguseks näib see olevat päevakorrast maas.
EELK sooviks on olnud pühakoja tagastamise korral taastada seal jumalateenistuslik elu, kuid tagada on lubatud ka muuseumi tegevuse jätkumine. Samas on kirikuvalitsus valmis leppima Niguliste tagastamata jätmisega, kui selle eest makstakse õiglast kompensatsiooni. Kultuuriministeerium on seni aga kompensatsioonisummaks pakkunud vaid ligi pool miljonit eurot. Kuidas ummikusse jõudnud vaidlusküsimus laheneda võiks, on praegu raske ette näha.
Omandivaidlused erinevatel asjaoludel ateistlike võimude poolt võõrandatud pühakodade üle pole postkommunistlikes riikides midagi erakordset. Küll on aga suur osa neist nüüdseks juba lahendatud.
Meie Niguliste omaga võrreldav on Riia Peetri kiriku saatus, mis samuti Teises maailmasõjas kannatada sai ja mille Nõukogude riik taastas. Selles kirikus, mis muide on UNESCO maailmapärandi nimekirjas, tegutseb aga kontserdi- ja näitusesaali kõrval alates 1991. aastast ka väike luteri kogudus. Ent Läti luterliku kiriku taotlustest hoolimata pole Peetri kirikut siiamaani kirikule tagastatud, vaid seda haldab Riia linnavalitsus.
Rain Soosaar