Kannatuse pühapäeva julgustus

Seepeale kutsusid ülempreestrid ja variserid kokku Suurkohtu koosoleku ja ütlesid: „Mis me teeme? See inimene teeb palju tunnustähti. Kui me jätame ta rahule, hakkavad kõik temasse uskuma, ning siis tulevad roomlased ja võtavad ära nii meie pühapaiga kui ka rahva.” Aga üks neist, Kaifas, kes oli tolle aasta ülempreester, ütles neile: „Teie ei tea mitte midagi ega mõtle, et teile on parem, et üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub.” Aga seda ta ei öelnud iseenesest, vaid tolle aasta ülempreestrina kuulutas prohvetlikult, et Jeesusel tuleb surra rahva eest. Aga Jeesus ei pidanud surema üksnes selle rahva eest, vaid et koguda ka hajali elavaid Jumala lapsi ühtekokku. Sellest päevast peale võtsid nad siis nõuks Jeesus ära tappa.

Johannese evangeelium 11:47–53

Kõige suurema imeteo ja  tunnustähe on Jeesus just korda saatnud. Saame seda lugeda kõikide evangeeliumide kõige viimase imeteona enne Jeesuse ristisurma. Just viimane evangeelium hoolitseb tema tunnustähtede järjestamise eest alates Kaana pulma veini-imest, jätkates 5000 mehe toitmisega viie leiva ja kahe kalaga ning jõudes läbi teiste tunnustähtede viimase vägiteoni.  

Jeesus on nüüd kutsunud hauast tagasi Laatsaruse, kes juba kolm päeva seal lebanud ja kelle elumärkidest polnud enam pisimatki lootust. Küllap on kõik need imeteod sündinud Jumala plaanide järgi.

Kas need Jeesuse edukad tunnustähed ja imelised armuteod mõjuvad heidutavalt või julgustavalt? Evangeeliumis elame kaasa kaksipidistele reaktsioonidele, mis jätkusid edaspidigi. Läks mööda üle poole sajandi, kuni Johannes oma rõõmusõnumi kirja pani.

Selle ajaga oli kasvanud nii nende hulk, kes vaenasid Jeesuse järgijaid, kui nende hulk, keda kohutati Jeesuse tunnustähtedega. Kasvas nende hulk, kes vajasid tema tunnustähtede julgustust, ja nende hulk, kes julgelt Jeesust tunnistasid ja kuulutasid.

Niisiis soovib Johannes meile edastada julgustust uskumiseks. Sest lõppude lõpuks ilmneb, et polegi tähtis, kes saab sõna võtta või millise tagamõttega keegi midagi lausub. Ka Jeesuse vastaste kavandatud vaenusõnad ja -plaan suunatakse täide minema õige ja julgustava pääste kuulutusena.

Kannatusaja järel ootab meid ees rõõmus ülestõusmispüha. Ka rõõmsakõlaline palmipuudepüha on alles tulekul. Tänast pühapäeva nimetatakse hoopis kannatuse pühapäevaks. Aga juba täna hüütakse meile välja julgustav elu sõna. Meid ei lasta surma surra, vaid meie suremine hoitakse ära.

Seda teatab parajasti võimul olev ülempreester ise. Tema arvab, et ta peab kaitsma ja säästma ennekõike oma võimu, aga ka oma rahvast. Jeesuse pärast tajub ta ohtu kaotada need vähesed privileegid, mis on lubatud Kaifasele ja Iisraeli rahvale Rooma okupatsiooni ajal. Et seda ei juhtuks, teab Kaifas olevat parema kõrvaldada üks silmapaistev inimene. Ja sellega kindlustada edasine elu ning kestvus oma rahvale.

Kaifas on näinud Jeesuse tegevust ja isegi tema kasvamist, sest Rooma valitsejad lubasid tal ülempreestri kohal püsida üsna kaua. Järjekordselt juhib ta kohalikku usuelu ja ootab lepituspüha, mil ta võib templi pühimas paigas tuua vereohvri rahva pattude eest.    

Praegu siis kuulutab ülempreester surmaohvri talleks Jumala Poja, keda ta päriselt ära ei tunne ja tema lunastuse mõjust tegelikult ei tea. Ning suurt lepituspüha ootamata valmistutakse ohvritoiminguks paasapühaks.

Jumala vägi ja vääramatu plaan ulatub siia ning annab suhu sõnad, mille ütleja ise täit tõde ei aima. Juhtub meilgi midagi sarnast. Pastorite jutlustamise viisid on erinevad. Enamasti siiski on meil jutlustamiseks paber ees, vahel ootamatult unustame oma paberi kuhugi maha või kaotame ära.

Kord juhtus, et märkamatult viskasin jutluse mustandi tulle. Pidin koguma uuesti oma mõtteid. Pidin peast meenutama need kõige tähtsamad mõtted ja sõnad, mida kogudusele kuulutada. Sellised jutlused ja kõned võivad saada kõige paremad.

Mõni inimene tunnistab kohkumust ja hirmu, kui räägib kellegi poolt osaks saanud needmisest. Kõikides sõnades maailmas ei kõla küll Jumala jõud. Aga tema vägi ja tema Sõna on alati kõigest üle ning kohkumuse asemel leiame temalt ikka julgustust.

Kannatuse pühapäeva psalm palub „Mõista mulle õigust, oh Jumal“ (Psalmid 43:1). Mõeldakse, et nii võib paluda Kristus enne, kui ta hakkab minema kurja surma teele ristile. Joel Siim kirjutab, et koos (kannatava) Kristusega palub kaasa (kannatav) kogudus ja ka iga üksik (kannatav) kristlane.

Meid võivad heidutada maailma vaenujõud, kuid Jumal julgustab meid. Meid julgustavad Kristuse tunnustähed, mida ta tegi. Meid julgustab Kristuse ülestõusmine ja lootus meie lunastusele ning õndsusele. 

Arvo Lasting

Helme, Mõisaküla ja Taagepera õpetaja