Paastuaeg aitab endasse vaadata

Helistasin kord ühele sõbrale ja imestasin, et ta ei võtnud kõnet vastu ega helistanud kahe tunni jooksul tagasi. Kui ta mitu tundi hiljem helistas, siis ütles, et on otsustanud paastuda telefonisõltuvusest.

Paastuda võib tõesti mitmel moel. Traditsiooniline paast tähendas valgurikastest roogadest loobumist. Eks ajal, mil inimesed füüsilist tööd rohkem tegid, pani see ka millegi üle järele mõtlema, sest organism tundis puudust nii lihast kui piimatoodetest. Samuti polnud paastuajal kohased peod.

Meie ajal on kõik teisiti: poeletil on kõrvuti veel viimased vastlakuklid ja  nende kõrval juba eelolevaid pühi tähistav pasha kohupiimakreem. Minnes vastlakuklite pealt sujuvalt üle pasha kohupiimakreemile ei paastuta teps mitte.

Ometi on inimesel hea millestki loobuda, sest see paneb asjade üle järele mõtlema. Vanasti paastuti ka enne armulauda, et selleks end korralikult ette valmistada. Armulauale tulles on oluline vaadata enda hinge ja mõelda sellele, kui oluline on Kristuse halastus ja armastus meie jaoks. Millestki loobumine aitab mõtestada elu põhiväärtusi.  

Olin mitu nädalat Eestist eemal ega saanud jumalateenistusele. Kui jõudsin jälle tagasi koju, oli eriline tunne minna jumalateenistusele ja armulauale. See, mis muidu on tavaline, võib ühel hetkel olla eriline, kui oleme sellest eemal olnud. Just nende heade asjade märkamine, mis meil elus on, võikski olla paastuajal mõtlemise teema. Jumalateenistused aitavad meil paastuajal mõtteid seada ja ennast valmistada pühadesse astumiseks.

Meil on vabadus. Meil on kirik. Usku võib vabalt tunnistada. Võrreldes suurema osa maailmaga elame küllaltki hästi. Meil on leib laual ja tuba soe. Kas oleme seda kõike märganud ja olnud selle eest tänulikud? Kas oleme Jumalat palunud, et jääksime vabaks? Kas kasutame seda aega ja neid võimalusi, mis meile on antud, arukalt?

Maailmas on keerulised ajad. Sageli hirmutatakse nendega inimest. Kahtlemata peab keerulistel aegadel valmistuma veel keerulisemate aegade vastu. Kuid pidev nurisemine ja virisemine ei ole asjad, mis aitavad.

Aitab see, kui valmistuda ja paluda Jumalat, et tema juhiks maailma kulgu. Keerulistel aegadel on ikka palve ja paastumine tegevused, millega inimene usaldab end Jumala kätte. Kui palju parem ja ilusam oleks maailm, kui me halvustava kommentaari või e-kirja postitamise asemel hoopis paastuksime, palvetaksime ja usaldaksime keerulise olukorra Jumala kätesse!

Paastumine tähendab aja võtmist ja enda sisse vaatamist. See tähendab loobumist millestki, mis piirab ja seob meid. Kiirustades ja pealiskaudselt tegutsedes võime kaotada elus vaimse perspektiivi, mis kannab meid justnimelt rasketes ja keerulistes olukordades. Paastuaeg aitab küsida, kas vajame ikka kõike seda, mis argielus meie aega kulutab. Vahel kulub meie aeg tühistele asjadele ja me ei märka olulist. 

Jeesuski paastus enne oma avaliku tegevuse algust. Luukas kirjutab sellest, öeldes: „Jeesus aga, täis Püha Vaimu, tuli tagasi Jordani äärest, ja aeti Vaimu läbi kõrbe, kus ta oli nelikümmend päeva kuradi kiusata. Ja ta ei söönud midagi neil päevil. Ja kui need täis said, tuli talle nälg.“ (Lk 4:1–2) Kui Jeesus vajas paastumist, palju enam siis vajame seda meie!

Saabuvat pühapäeva kutsutakse kannatuse pühapäevaks ja sellega algab suure nädala lõpuni jätkuv kannatusaeg. Jeesus kannatas ja suri selleks, et meie võiksime saada oma patud andeks ja pääseda igavesse ellu. Kannatusaeg kutsub meid eriliselt mõtlema Jumala halastusele ja sellele, kuidas meie sellele reageerime. Meeleparandus on inimese vastus Jumala Poja kannatusele.

Jeesus kannatas ja suri ja selle järel tõusis ta üles ning avas meile tee ellu. Võit aga saabus pärast raskusi ja kannatusi. Nii võime meiegi paastuajal seada endale piire, et mõtestada oma elu sisu ja kasvada usus Jumalasse. Mõnel on selleks piiranguks teatud söökidest loobumine, teisel pidustuste vältimine, kolmandal telefonis ajaveetmisest loobumine. On oluline, et leiaksime selle, mis meid seob, ja saaksime vabaks selleks, et kasvada usus Jumalale lähemale.

Paastudes võime saada vabaks hirmudest ja õppida usaldama Jumalat. Usk ja usaldus annavad aga südamesse lootuse, mis viib meid edasi. Seda lootust võime saada nii kirikust kui ka kirikulehe vahendusel. Meile on antud selles kannatavas maailmas hea sõnum ning mured ja raskused viivad meid lõpuks elus edasi. Nii on paastuaeg meie jaoks usus kasvamise ajaks.

Kaido Soom

Eesti Kiriku toimetuse kolleegiumi esimees