Mille nimel?

Hiljutised uuringud näitavad, et Eesti ühiskond elab justkui kahes reaalsuses. Ühelt poolt on tõusnud inimeste üldine turvatunne – 80%  eestimaalastest tunneb end osana Eesti ühiskonnast. Teisalt püsib kõrge üldine ärevuse tunne: kolmandik inimestest tunnistab, et tunneb sageli rahutust või hirmu tuleviku ees. Peamisteks ärevuse allikateks peetakse majanduslikku ebakindlust, hinnatõusu ja geopoliitilist pinget.

Mulle jäi hiljuti silma The Catholic Herald’is 31. augustil 2025 avaldatud Taani peaministri mõtteavaldus, milles ta väljendas muret selle üle, et sidusat ja elujõulist ühiskonda ei hoia koos üksnes vabadused ja sotsiaalne heaolu. Ta rõhutas, et inimestel peab olema midagi, mille eest nad on valmis seisma, pingutama ja isegi ohverdama. Kriisides saab määravaks mitte ainult küsimus, kuidas tegutseme, vaid ka mille nimel elame, tegutseme ja võitleme.

Oleme rahvana elanud läbi palju raskemaid aegu kui viimaste aastate hinnatõus või tänane ebakindel julgeolekuolukord – oleme nendest olukordadest tulnud välja võitjatena. Meie esivanemad teadsid, mille nimel nad tegutsesid ja võitlesid. Sama veendumus annab täna jõudu Ukraina rahvale, kes on suutnud ligi neli aastat vastu seista agressorriigi brutaalsele survele.

Võib-olla meie ühiskonna suurim mure polegi ärevus, vaid tähenduse otsimine ja leidmine – nii üksikisiku kui ühiskonna tasandil. Carl Jung on öelnud, et meie aja peamine neuroos on tühjus. Viktor Frankl, neuroloog ja holokausti üleelanud mõtleja, väljendas seda veelgi teravamalt: „Haiglad on ülerahvastatud inimestest, kes kannatavad uut tüüpi neuroosi all – täieliku ja lõpliku elu tähendusetuse üle.“

Enesekesksus jätab südame tühjaks, sest vaid endale ja vajaduste rahuldamisele keskendunud inimene jääb üksi. Selmet kurta väliste olude üle või vaielda erinevate arenguperspektiivide teemal, võiksime keskenduda rohkem ühisosa otsimisele – sellele, mis hoiab meid koos, paneb pingutama ja seisma nende väärtuste eest, mis on tõesti olulised.

Sel aastal möödub 30 aastat sellest, kui kolonel Mihkel Viise ja tollane kapten Tõnis Nõmmik alustasid kaplaniteenistuse taastamist Eesti kaitseväes. Kaplaniteenistus peab oma taasloomise tähtpäevaks 5. juulit, sest just sellel kuupäeval 1995. aastal astus ametisse Eesti iseseisvuse taastamise järgne esimene peakaplan kolonel Mihkel Viise, kes pühitseti ametisse 30. novembril samal aastal.

Oli siis ja on ka praegu neid, kes seavad kaplaniteenistuse vajalikkuse küsimärgi alla. Ometi on selle teenistuse roll olnud ja on tänini rõhutada, et kaitsetahe ei seisne ainult relvades ja väljaõppes, vaid sünnib ja kasvab inimese hinges – läbi nende ideaalide mõtestamise, mille nimel iga sõdur on valmis seisma ja vajadusel oma elu andma.

Kaplanid on oma teenimistöös järginud neljanda sajandi kristliku Rooma sõduri Martinuse eeskuju, kes ei pidanud paljuks jagada oma rüüd külmetava kerjusega. See lihtne tegu on saanud sajandite jooksul kaastunde ja julguse sümboliks. Martinuse eeskuju kehastab seda, kuidas ühel väikesel teol võib olla suur sajanditeülene mõju.

Just seda kaastunnet ja julgust kandsid endas meie esivanemad, kes ohverdasid oma elu Eesti vabaduse eest. Sellel nädalal tähistatava kaitseväe 107. aastapäeva raames mälestab Eesti kaitsevägi kõiki ohvitsere ja Eesti inimesi tänu kellele me täna võime elada vabas ja iseseisvas Eesti riigis.

Me meenutame neid, kes on andnud oma elu Eesti iseseisvuse eest – nii Vabadussõjas kui ka rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel, samuti neid, kes on hukkunud teenistuses. Nende ohverdus ei ole pelgalt ajalooline fakt, vaid pärand, mis inspireerib, kuid paneb ka küsima, mille nimel meie täna elame.

Iga põlvkond seisab uuesti silmitsi küsimusega, mille nimel ta elab, töötab ja võitleb. See pole ainult filosoofiline küsimus, vaid eksistentsiaalne vajadus, millest võib sõltuda meie olemasolemine ja tulevik. Sellele küsimusele vastuse leidmine annab elule tähenduse ja suuna. Ärevus ja muretsemine asendub teotahtega ning takistused ja raskused muutuvad võimalusteks.

Soovin, et leiaksime nii oma isiklikus elus kui ka rahvana neid hetki, mil saame oma hinges uuendada sisemist vankumatust, mille nimel elame, mille eest oleme valmis seisma ja vajadusel oma elu ohverdama. Inspiratsiooni ja eeskuju selleks saame ammutada nendelt, kes on elanud enne meid.

Ago Lilleorg

Kaitseväe peakaplan