Kirik tõuseb kui täht tuhast
/ Autor: Rita Puidet / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number: 30. juuni 2021 Nr 27 /
Helilooja Alo Põldmäe (snd 22. mail 1945 Tartus) uusim heliteos on kantaat „Maarja täht“, mille esiettekanne on Tartu Maarja kirikus 12. juulil.
Kantaadi keskmes on Maarja kirik, millega autori sõnul pole tema perel otsest seost olnud. Aga kantaati luues tuli talle eredalt meelde, kuidas nende pere märtsis 1949 Siberisse küüditati. Isa Rudolf Põldmäe oli siis vangilaagris (1945–1950), aga saadeti pärast vabanemist perele Siberisse järele ja sinna tuli jääda 1956. aastani. Koos isaga jõudis Siberisse aga ka 1938. aastal Saksamaalt ostetud fotoaparaat ja hulga fotosid, nende seas ülesvõtteid purukspommitatud Tartust. „Üks neist jäi mulle eriti silma – purustatud torniga Maarja kirik,“ meenutab helilooja.
Alo Põldmäe ütleb, et kirikuga seotud sõjaaegsed ja -järgsed traagilised sündmused on talle hinge läinud, eriti viimastel aastatel, mil ta taas sünnilinnas elab. Siin on ta ka koguduse tegemistele jõudumööda kaasa aidanud.
„Mind on paelunud kiriku seos 1869. aasta I üldlaulupeoga. Oli ju pastor Adalbert Hugo Willigerode laulupeo korralduskomitee president ja peo peaproov toimus just Maarja kirikus. Seepärast kutsutakse Maarja kirikut austavalt laulupeokirikuks. Olen Willigerode tegelasena sisse toonud oma I üldlaulupeo ettevalmistamist käsitlevasse ooperisse „Emajõe ööbikud“. Viimasel ajal elan aga kaasa kiriku taastamise loole,“ kõneleb Alo Põldmäe.
Kantaati tutvustades sõnab ta, et Maarja kiriku hävimisele on pühendatud kaks osa: esimene puudutab kiriku purustamist, teine on üles ehitatud mälestusitkuna hävinud kirikule. Itketakse sellegi üle, et nõukogude ajal muudeti kirik spordihooneks. Repliik kantaadist kõlab: „Sinust saab saal, milles kirikulaulud ei kõla.“
Maarja kiriku kontrastirohket saatust on kajastanud reljeefselt teksti autor Loone Ots. Suur osa teosest on pühendatud tänapäevale, mil kirikuhoone saab peagi tornikiivri. „See on õhutanud mind pöörama tähelepanu pidulikkusele, optimismile ja isegi pateetilisusele,“ sõnab ta lisades, et Loone Ots on teinud hästi musikaalse ja kantaadipärase teksti, mis haaras teda kohe oma „embusse“ ja kooskõlastusi teksti osas tuli teha minimaalselt. Vaheldusrikkust ja rõõmsat meeleolu toob loetelu linnaosadest, kust Maarja kiriku „tornisõrm“ peaks hästi nähtav olema.
Helilooja ütleb, et kantaadi pealkirjaks sai „Maarja täht“, sest tähe motiiv on Loone Otsa tekstis üks eredamaid. Sugestiivselt mõjub Maarja tähe sümboolse rolli esiletoomine eesti rahva kestmajäämise kontekstis: „Valgusta teed meile ja lastele, lastelastele, eesti rahvale. Valgusta õiget suunda läbi ööde ja murede headuse poole, usu poole, et püsima jäävad lootus ja armastus.“
Autor on tänulik Maarja kogudusele ja sihtasutusele talle osaks saanud usalduse eest luua helitöö Eestile nii olulisest vaimu- ja kultuurikeskusest.
