Kirik valitsuse väärtuspoliitikas

Hetkel on väärtuspoliitikas tekkinud „avatud võimaluste aken“ ehk moment, mille kasutamata jätmisel järgmine sarnane võimalus võib tekkida alles aastate pärast. Riigikogus on progressiivsete väärtushoiakute valitsuskoalitsioon. Laiem poliitiline kontekst püsib suuresti muutumatuna kuni Ameerika Ühendriikide presidendi ja Euroopa Parlamendi valimisteni järgmisel aastal. Siis võib „tähtede seis“ muutuda.

Siim Kallase ja Andrus Ansipi juhitud Reformierakond oli kümme-kakskümmend aastat tagasi üks kirikusõbralikumaid erakondi – Siim Kallase peaministriks oleku ajal lahendati õigeusu kirikutüli ning sõlmiti Vabariigi Valitsuse ja Eesti Kirikute Nõukogu ühishuvide protokoll, millega korraldati tõhusamaks koostöö kirikute ja kümne valitsuse ministeeriumi vahel. 

2005. aastal toimus igati koostöises ja sõbralikus õhkkonnas (olin üritusel kohal) kristlike väärtuste konverents, kus kõikide riigikogu erakondade esindajad väljendasid oma arusaama kristlikest väärtustest poliitikas. Sealt meenub Andrus Ansipi seisukoht, et olukord, kus vaid 1% õpilastest saab usundiõpetust koolides, on „vabadus olla harimatu“. Ainus poliitik, kes toona otsis väärtuste tõlgendust ilmalikest alustest (Homerose „Iliasest“ ja Aristotelese „Nikomachose eetikast“), oli Enn Eesmaa Keskerakonnast.

Tänane Reformierakond kaldub kujundama poliitikat nii, nagu kirikut poleks. Kaplaniteenistus on veel olemas vaid vormiliselt ning kui peapiiskop Urmas Viilma kaardistas veebruaris erakondade valimisplatvormide kattuvust Eesti Kirikute Nõukogu ootustega (22.02.2023, Postimees), siis Reformierakonda kommenteeris ta järgmiselt: „Reformierakond ei vastanud EKNi juhatuse ettepanekule kohtuda ega arvestanud ka oma valimisprogrammi koostamisel kirikute ettepanekutega.“

Ka sotsid on kirikust kaugenenud (nt siseminister Lauri Läänemets lõpetas hiljuti valitsuse ja EELK vahelise koostöö komisjoni töö). Sotsid ja Reformierakond olid need, kes 2014 aprillis alustasid kooseluseaduse eelnõuga. Tol aastal olid kirikud kõige olulisemad kooseluseaduse vastuvõtmise ühiskondlikud blokeerijad. Omad koalitsioonid ühiskondlikest ja poliitilistest ühendustest olid nii kooseluseaduse poolt kui vastu. Ilma kirikute osaluse ja ühise rindeta poleks kooseluseaduse vastuvõtt tõenäoliselt lõppenud patiseisuga (rakendusaktide vastuvõtmiseta). 

Kui 2014 puudutas kirikute poliitiline osalus ühte seaduseelnõu, siis alates 2019. aasta valimistest on Eesti Kirikute Nõukogu esitanud omad ootused riigikokku kandideerivatele erakondadele. Seejuures otseselt sõnastatud või vaikimisi mõeldud väärtusküsimuste ring on laienenud (tähelepanu all valimisprogrammides on ka patsienditestament, eutanaasia, palliatiivravi), Jüri Ratase teise valitsuse (Keskerakond, Isamaa, EKRE) vastased seostasid ka kirikuid oma poliitiliste vastastena (seda ilmestab hästi 2021 teises pooles Päevalehe ja Levila koostöös valminud artiklite sari teemal „Usu võim“). 

Nii võivad tänase valitsuskoalitsiooni vaatest olla kirikud ka olulised mängijad poliitikamaastikul ning mitte näha kiriku ja kirikujuhtide osalust ühiskondlik-avalikus arutelus lahus teistest suhetest, mis kirikutel on valitsuse ja riigiga. Kirikust kaugenevad või „ka kirikutes“ ja kirikujuhtides vastast tajuvad erakonnad triivivad usulaadsel progressiivsete väärtuste ärkamislainel.

Kui 1990ndate alguse ärkamisajal (seda ärkvelejõudmist ei nimetatud toona sõnaga woke) sooviti saada osaks Euroopast ka usuliselt (seejuures taasavastasid paljud enda jaoks kiriklikud rituaalid ja kirikliku usu), siis nüüd usub progressiivne koalitsioon Euroopaks olemisse progressiivsete kultuuriväärtuste mõõtmes (mis sõltuvalt valdkonnast võib olla käsitletud lisaks abieluvõrdsusele ka haavatavuse, vaimse tervise, vaenu-, vägivalla- ja rassismivastasuse, ohvrisõbraliku menetluse või feministliku välispoliitika raamistustes). 

Progressiivne väärtuspoliitika moodustab Kaja Kallase valitsuse tegevusplaanist väikese osa, ent see osa on märgiline ning „jääb töösse“ ka pärast abieluvõrdsuse seadustamist. Õigustehniliselt ei puuduta abieluvõrdsus kedagi teist peale nende, kes abiellumise õiguse saavad. Ent abieluvõrdsus pole progressiivse koalitsiooni „püha ürituse“ lõpp. Pigem avab see uued võimalused ühiskondlike väärtuste edasiarendamiseks. 

 

 

 

 

Alar Kilp

kolumnist