Kiriku juhtimismudeliks ühine platvorm olemas

23. märtsil toimus juriidilise komisjoni, majandusnõukogu ja põhikirjakomisjoni ühine koosolek, kus arutati eri töögruppide alternatiivseid arusaamu kiriku juhtimisest.
Ka Kirikukogu viimasel istungjärgul olid eraldi arutluse all piiskoppide ja Allan Kähriku esitatud ettepanekud muuta põhjalikult kiriku juhtimist.
Esitatud ettepanekute väljatöötamisel on osalenud EELK majandusnõukogu (MN), kus eksministrite (T. Loodus, H. Arike, A. Tamm), majandusjuhtimises edukate vaimulike (J. Luhamets, J. Tammsalu) ja majandus-haldusasjatundjate (P. Humal, R. Linnas, A. Berzin, M. Maanas, G. Kivirand) osalemisel on juhtimisküsimusi vaagitud juba pikemat aega.
23. märtsil ühisistungil jõuti kompromissplatvormini. Eesti Kirik küsis esmalt ekssiseminister Heiki Arikeselt, Kirikukogu liikmelt, MN seisukohti, mis algselt EELK juhtimise osas esitati.
Millised siis olid MN väljatöötatud ettepanekud muuta EELK juhtimist?
MN näeb kiriku efektiivse tegutsemise ühe alusena juhtimisstruktuuride teatud muudatusi ja lahusust. Vaimulik tippjuhtimine piiskoppide näol oleks eelkõige strateegiline juhtimine. Sellest vaimulikust juhtimisest oleks lahutatud konsistooriumi igapäevaelu ja majanduselu juhtimine.
Seda selleks, et anda piiskoppidele, eriti peapiiskopile, aega ja võimalust tegeleda vaimulike asjadega, mis on nende esimene ja tähtsaim ülesanne. Majandus- ja igapäevaelu organisatoorsed mured ei peaks lasuma koormana peapiiskopi õlul.
Tekkis diskussioon, kuna MN nägi oma esialgsetes ettepanekutes juhtimise teatavat lahutamist kaheks. Ühelt poolt oleks piiskopid oma vaimuliku organiga (konsistoorium – U. Paju), teisalt valitsus, mis koordineeriks igapäevaelu ja majandusküsimusi.
See oleks olnud põhimõtteline struktuurimuutus, milleks jääb aega nüüd juba väheseks, arvestades, et põhikiri peab olema registreeritud 1. juuliks. Tuleb leida natuke lihtsam lahendus, mis oleks arusaadav ja vastuvõetav kõigile.
Üheskoos otsivadki põhikirja- ja juriidiline komisjon ning MN lahendusi – ühine platvorm, millelt edasi minna, on juba olemas.
Kas juhtimise lahutamine ei oleks koorma kergendamise asemel tekitanud piiskoppidele koormust juurde? Teiste tööd on mõnikord raskemgi kontrollida kui ise teha.
MN nägi oma ettepanekute taga selgeid kontrollimehhanisme, et vastuolu kahe struktuuri vahel ei saaks tekkida ja süsteem toimiks. Aga me räägime praegu siiski minevikust, komisjonide ühisistungil leiti, et struktuure ei lahutata ja leiame teistsuguseid lahendusi.
MN ettepanek oli, et kirikul oleks olnud valitav ja täieliku vastutusega organ. See, et esitatud ettepanekute kohaselt piiskopid justkui ei oleks juhtinud kirikut, pole nii. Küsimus, kes kui palju juhib, on juhtimisteoreetiline küsimus, oluline on siiski volituste ja vastutuse määr. Kuid olukord ja areng on alates 23. märtsist teistsugune.
Missugustest eeskujudest lähtusite?
Lähtusime juhtimise efektiivsusest ja üldistest juhtimisprintsiipidest. Vaieldamatult on kirik teistsugune kui ilmalikud struktuurid ja muidugi on kirikul omad traditsioonid.
Ent meie pakkumises polnud midagi sügavalt uut, ka EELKd on enne sõda sarnasel kombel juhitud ja veel 15 aastat tagasi oli juhtimine teatud mõttes lahutatud. Näiteid, mille alusel oma ettepanekud tegime, on mitu.
Kirik on ikkagi ühiskonna üks osa ja eelkõige lähtusime sellest, et kirik saaks tänases ühiskonnas efektiivselt juhitud. Praegune ülitugev episkopaalsus kõigis küsimustes pole ainus võimalus. Ka luterlikes sõsarkirikutes on väga erinevaid juhtimismudeleid.

Edasi küsis Eesti Kirik juriidilise komisjoni volitatud esindajalt, Märjamaa koguduse vaimulikult õpetaja Illimar Toometilt, milles täpsemalt üksmeelele jõudsite?
Jõuti üksmeelele, et kirikuvalitsuse jagamine nõukoguks ja juhatuseks, nagu see oli J. Kiiviti, E. Soone ja A. Kähriku esitatud ettepanekutes, poleks otstarbekas. Juhatus jääb siiski tervikuks ja sinna kuuluvad ka piiskopid (esitatud ettepaneku järgi oleks piiskopid juhatusest välja jäänud. – U. Paju).
Jõudsime seisukohale, et üks assessoritest peaks olema alaliselt tööl, st et ta ei saa samal ajal olla mõne koguduse või suisa praostkonna juhtimisega ametis. Ta on inimene, kes on alati majas. Praeguse kirikujuhtimise probleem ongi, et ainus, kes põhikohaga majas viibib, on peapiiskop. Loomulik, et ta ei suuda üksi täita terve kirikuvalitsuse rolli.
Kas ta on siis n-ö juhtiv assessor, kel on volitus kirikut esindada, otsuseid langetada?
Mitte selles mõistes, kuidas J. Kiivit, E. Soone ja A. Kährik oma ettepanekutes seda sõna kasutasid. Kas ta võib lepinguid allkirjastada, polegi kõige olulisem, sest põhimõtteliselt on õigus kirikut esindada ka teistel assessoritel, kui nad seda kõik koos teevad. Aga tema ülesandeks on jälgida, et otsused viidaks ellu ja olulised otsused ei jääks tegemata.
Kas tema ülesandeks jääb vaid haldus- ja majandusjuhtimine?
Ei. Haldus- ja majandusküsimused on vaid üks murdosa kirikuvalitsuse töömahust. Tema ülesandeks jääb jälgida, et vaimulikud töölõigud saaks oma vajalikud otsused ja seal ei tekiks mingeid seisakuid, samuti olla toeks teistele assessoritele jooksvate küsimuste korraldamisel. Kirikukogu valiks ta eraldi teistest assessoritest ja just sellesse ametisse.
Tal on siis mõnes mõttes kantsleri või peasekretäri funktsioon.
Jah, aga erinevus on selles, et tavaliselt kantsler või peasekretär ei kuulu sellesse organisse, mille otsuste elluviimist ta korraldab, st ta ei hääleta ega otsusta. Aga meie nägemuses ta peaks sinna kuuluma. See on esialgne mudel, mille täpne sõnastus tuleb veel kooskõlastada MN ja peapiiskopiga (intervjuu toimus 25.03.). Praegu on veel vara rääkida, milline lõplik otsus tuleb. Aga juriidilise komisjoni ja majandusnõukogu vastastikune mõistmine tekkis ja väljapääs leiti, seni vaadati juhtimist üsna erinevalt positsioonilt.
Kui räägitakse kiriku juhtimisest, siis väidetakse tihti, et kirikus käivad asjad veidi teisiti kui ilmalikes organisatsioonides. Mis eristab kiriku haldus- ja majandusjuhtimist sama valdkonna juhtimisest mõnes teises suures mittetulundusühingus?
Kiriku juhtimisest ei saa lahutada ega kõrvale jätta vaimulikku poolt, sest kiriku põhitegevus ongi vaimulik tegevus, sõna kuulutamine. Majandus ja haldamine on põhitegevuse tugiteenus ehk abitegevus.
Meil osaleb peapiiskop ka operatiivjuhtimises, temal on roll täita nt otsustuses, kes saab koguduse diakoniks või abiõpetajaks jne. majandusnõukogu ettepanekutes olid piiskopid rohkem strateegid ja assessorid n-ö töömesilased, elluviijad. Aga meie kirikus ollakse harjunud sellega, et piiskopid on otsuste juures ja nende otsesed mõjutajad.
Urmas Paju