Kiriku lauluraamatu olemus ja kavandatava lauluraamatu proovikivid dogmaatika vaatenurgast 3.osa

3.
Kiriku lauluvaramus on arvukalt laule, mis sõnalis-muusikaliste tervikutena väljendavad kristliku usu sisu. Samas toetab lauluraamatu kasutamine kirikuaasta kontekstis seda, et kogetavaks saavad põhimomendid Jumala pöördumises inimkonna ja loodu poole. Kirikuaasta peamised pühad on seotud Jumal-Looja eneseilmutusega Jeesuses Kristuses Püha Vaimu kaudu. Nõnda on usu sisu põhitahkude käsitlemine kirikuaasta ja kirikulaulude vahendusel lõppkokkuvõttes ei millegi muu kui selle käsitlemine, kuidas usk on saanud ja saab jätkuvalt alguse – see on usalduse sünd Jumala vastu, veendumuse kujunemine elust koos Jumalaga, mis on Jumala tegutsemise tulemus, tema kohalolu kingitus.
Õnnestunud kirikulaulud aitavad leida teed usuni Jumalasse, kohtuda Kristusega, avastada tegelikkust kolmainu Jumala tegelikkusena, kogeda maailma ja iseenda elu Jumala kohalolu valguses. Usutõed on südant valgustavad tõed – neid kõlada laskev laul on vabastav, lepitava väega laul, eluhorisonti ja võimalusteruumi avardav laul, südant, s.t ellusuhtumist ja eluhoiakut kujundav laul. Kiriku lauluraamat hingehoiu ja usuhariduse raamatuna on raamat, mis ka aitab elus orienteeruda, aitab teravdada taju ja pilku elusituatsioonide hindamiseks, leida orientiiri valikute tegemisel, julgust eluotsuste langetamisel.
Lauluraamat ja kirikulaul aitavad elu olukordades häälestuda: väljendada kurbust ja rõõmu, kartust ja julgust, ahastust ja lootust, ebakindlust ja usaldust. Kirikulaul juhatab avastama, et olevik on Jumala olevik, et usk on midagi sellist, mis saab alguse ja kinnituse siin ja praegu: inimene, kes ei märka, ignoreerib, põlgab või vihkab Jumalat, avastab, et „Jumal“ on tõotus ja rõõmusõna!
Lauluraamat peab väljendama kirikulaulu teemade rikkust: see peab sisaldama patu ja armu, loodu ja lepituse, eshatoloogilise kohtu ja lootuse mõõdet – need aitavad suhestuda elusituatsioonide ja kogemustega, kus tajume end Jumalast eemal, vastalistena, eksinutena, eluteel hälbinute ja luhtunutena.
Sellega, et kiriku lauluraamat aitab kaasa ühislaulu kõlamisele ja aktiivsele osalusele jumalateenistusel, inspireerib lauluraamat ka aktiivsele osalusele nii kiriku elus kitsamas mõttes – koguduse- ja kirikuelu erinevates töövaldkondades – kui kristlikus elus avaramalt. Lauluraamat toetab aktiivset osalemist ja ristiinimesena vastutuse võtmist ühiskondliku elu erinevates suhetes ja tasanditel, teravdab pilku ristiinimese kaasvastutuse osas kaasinimese, kooselu ja kogu loodu eest. Õnnestunud lauluraamat inspireerib kiriklikule ja kristlikule elule väljaspool liturgilist jumalateenistust ning toetab nõnda ka jumalateenistust argipäevas. Õnnestunud lauluraamat ei lase kirikul ja kristlastel unustada, et kirikut ei ole ilma misjoni ja diakooniata ning et kurjuse ja patuga ei kohtu me üksnes iseenda või teiste südames ja eludes, vaid ka ühiskondliku ebaõigluse, rõhumise ja vaenamise struktuurides.

2.4. Eriti oluline on evangeelse luterliku dogmaatika seisukohalt rõhutada, et kirikulaul on ja peaks olema ennekõike värsiline kirikulaul, muusikasse valatud usuluule. Jumala Sõna endaga ei kohtu me kirikulaulus üksnes siis, kui laulame väljavõtteid Piibli proosatekstist. Ma ei pea silmas tõsiasja, et originaalkeeles on pühakiri ise žanriliselt suures osas poeetiline tekst ja Taaveti lauluraamat (Psalmid) tervikuna luuleraamat (vt Vello Salo ja Indrek Hirve tõlget: Psalmid, Maarjamaa: Pirita klooster, 2009). Käesoleva ettekande ajaliste raamide tõttu piirdun kordamisega: muusikasse valatud usuluule – värsis või vabavärsis – on sisuliselt tervikliku sõnalis-muusikalise tekstina evangeelse kirikulaulu põhivorm ja peaks ilmtingimata selleks ka jääma.
Usuluule annab hääle ja keele inimesele, kes on õnnetu, ahastuses ja julguse kaotanud. Usuluule annab hääle ja keele olukorras, kus valitseb rõõm ja tänulikkus. See on luule, mis jutustab Jumala suurtest tegudest; luule, mis väljendab kogetud lepitust ja andestust; luule, mis väljendab olukordi katsumuses, kurja ja patu kiusatuses; luule, mis tunnistab kristlikku usku Jumalasse kui kolmainu Jumalasse. Selline sisuliselt terviklik usuluule, mistahes muusikalises keeles või stiilis see lauluna hakkab kõlama, on laul, mille kaudu võib meiega kohtuda ja kõnelda Jumal ise. Usu keel on südame keel. Südame keel on aga ennekõike poeesia ja muusika. Evangeelse luterliku kiriku lauluraamat ei pea asendama piibliraamatut, vaid andma Piibli sõnumile ning selle sõnumi valguses mõistetud inimelule ja maailmale poeetilis-muusikalise kuju.

3. Eelnevas visandatud põhimõtteline arusaam kiriku lauluraamatu funktsioonidest ja ülesannetest ei ole ilmselt ammendav, kuid loodan, et nimetasin põhilist. Koostatav lauluraamat peaks püüdma nendega arvestada. Sel viisil kirjeldatud lauluraamatu olemust silmas pidades nimetan lõpetuseks proovikivid, mille ees minu hinnangul seisame. Need proovikivid on kokkuvõetavad märksõnaga „sillaehitamine“. See on märksõna, mis peaks meil lauluraamatu koostamisel kogu aeg silme ees olema.
Thomas-Andreas Põder, teoloogiaprofessor