Kiriku uks taas valla

Ka Urvastes rõõmustati, et pärast ligi kahe kuu pikkust isolatsiooni saadakse kirikus jätkata igapühapäevaste avalike jumalateenistustega.

„Mulle on täna juba mitu inimest helistanud kinnituse saamiseks, et kas ikka tõesti pühapäeval saab kirikusse tulla,“ muheleb Urvaste õpetaja ja Võrumaa praost Üllar Salumets kirikulehe ajakirjanikule tere tulemast öeldes (kohtumine toimus 6. mail – L. R.). 

Oleme 13. märtsist kehtestatud eriolukorra reeglitega sedavõrd kohanenud, et jätame spontaanselt vahele muidu kokkusaamise vältimatuks osaks oleva käeandmise. Et kirikusse sisenedes desinfitseerime välisukse lähistele paigutatud desovahendiga käed. „Küllap jätkame sellega ka siis, kui eriolukorda enam pole ja reeglid seda ei käsi. Õieti on see päris mõistlik – hoida puhtust, mis algab kätepesust. Jumalakotta sisenedes tahame lisaks hingele ka ihu korras hoida,“ mõtiskleb vaimulik kuuldavalt, kutsudes külalise tornikülastuseks ühinema. 

Kellahelin kõigini

„Mis see kirikukell muud on kui meelsuse avaldus. Kell kutsub palvele ja nii nagu vihm sajab valimatult kõigile, jõuab ka kellahelin iga inimeseni. Saan hästi aru, mida peapiiskop üleskutset esitades mõtles,“ räägib Salumets rutakalt tornikõrgusse tõustes. Vaimuliku valitud tempos püsimiseks tuleb pingutada. Täna on tema kord päevas kahel korral kellad helisema panna. Urvastes ei ole see seotud elektroonikaga, jäädud on mehaanilise viisi juurde. 

Kellaplatvormile jõudes lööb ta aknaluugid valla ja me võime imetleda tärkava looduse kaunidust Urvaste imelises maastikus. Rohkete sälkorgudega ürgorg pakub siin otse hingematvalt kauneid loodusvaateid. Vaataja tähelepanu pälvimiseks on maamärgiks oru teisele nõlvale paigutatud National Geographic’u kollane aken. 

Õpetaja näitab kirikuesisel viimasest suuremast tormist räsitud vana pärna, mille murdumine uudistekünnisegi ületas. „Nimetati, et Tamme-Lauri tamme lähistel sai vana pärn kannatada. Et tegelikult kasvas puu otse kiriku ees ning kuulsa tammeni on siit kilomeetri jagu maad, sellest millegipärast vaikiti,“ nimetab Salumets, lisades, et eks seegi ole meelsuse näitaja, kui uudise tekstist tahtlikult sõna kirik välja jäeti.

Kelli on Urvastes kaks. Saan teada, et kujunenud kombe järgi helistatakse kahte jumalateenistuse märgiks, kuna ühega piirdutakse näiteks surmateadet jagades. Sättides taskutelefoni stopperi režiimile, istub Salumets selleks ette nähtud pingile, haarab kellatilade külge kinnitatud nöörid pihku ning alustab viis minutit vältavat kellamängu. Võimas kelladuo paneb torniplatvormi kumisema ja helivõnked otsivad kitsastest oludest luukide kaudu väljapääsu. 

E-kirikust päriskotta

„Algul oli raske ja harjumatu. Et kui varem sai ikka inimesi kutsutud kirikusse, siis ühtäkki pidi soovitama neil pühapäeval koju jääda. Nädalatega on tulnud harjumine. Isegi uskumatult kindlalt ja ruttu. Nii minule kui kogudusele,“  räägib Salumets, kui oleme tornist maa peale naasnud. Hoone tuulutuseks ja pühakotta kevadpäikese lubamiseks on kiriku uksed avatud, tõkkeks on ees vaid õhutussõrestik. 

Üllar Salumets jagab rõõmu, et eeloleval pühapäeval võib uksed lahti lükata ja inimesi üle pikkade nädalate taas jumalateenistuseks kirikusse kutsuda. Ootus selleks on koguduses suur. Kuigi palvehetkedeks on inimestele kirikus võimalust ka eriolukorras pakutud, ei asenda see osadust ühisest jumalateenistusest, kus kaetud armulaud. 

„Üle ühe istepingid paneme kinni. Ei usu, et sada inimest kokku tuleb. Tavapühapäeval jõuab teenistusele heal juhul 15 inimest, pühade ajal küll rohkem.   2 + 2 reeglist kinnihoidmine ei valmista meile raskusi.“

Altari ees on raam surnukirstuga. „Homme matan 91aastase keerulise elukäiguga, Siberi tee läbinud inimese,“ räägib Salumets, toonitades, et üle pika aja saadetakse lahkunu omaste soovil ära kirikust. Kriisiaegsed matused on ta siiani toimetanud surnuaialt. „Eriolukord on surma teema inimestele lähemale toonud. See konkureerib jõudsalt ilmateadetega. Iga päev uurime uudistest, kas ja mitu on surnud. Tavalisest enam kõneldakse üleüldiselt surma ligiolust,“ leiab vaimulik. 

Aia taha läinud kevad

„Elasid üle, kellel oli vana rasva. Ka rahalises mõttes,“ räägib Üllar Salumets, nentides, et paljude jaoks kujunes kriisiaeg ellujäämise õppetunniks ja majanduslikus plaanis on tagajärjed veel tulemas. Otsekui solidaarsust ühiskonnaga otsides on omad kahjud lukku löödud elukorraldusest kanda ka kogudusel. 

„Annetusi on oluliselt vähem tulnud,“ toob ta näite, selgitades, et Võrumaa inimestel on komme kirikusse tulles oma tengelpungad avada ja annetus kiriku heaks teha, elektrooniliselt tasutakse pigem liikmemaks. 

Seetõttu jäeti katki ka kriisi eel alustatud kiriku fassaadi värvimine. Veel pole toimunud igakevadist korrastustalgupäeva. Ära jääb traditsiooniks saanud urbanipäeva kogukonnalaat kirikuaias. Leeriealisi pole kutsutud leerikursusele. See kõik on jätnud augu koguduseellu. 

Praost on aga optimistlik, et tekkinud vajakajäämised on võimalik elu stabiliseerumise korral õgvendada. „Elu läheb ju edasi ja tühi virisemine pole kunagi õige olnud,“ rõhutab ta entusiastlikult. „Mõnes mõttes on kevad aia taha läinud, aga iial ei tea, milleks midagi hea on,“ mõtiskleb ta altari ees spontaanseks palvuseks põlvitades vaga mõttekäiguni jõudes, et kõik tuleb kasuks neile, kes Taevaisa armastavad. Täna on praostil plaan veel kartulid mulda saada: „Et sügisel oleks, mida salve kanda.“

Liina Raudvassar