Kiriku ülesanne on olla kohal

Peapiiskop Urmas Viilma tervitas Soome luterlikku kirikut põhjaliku analüüsiga Eesti kirikust.

Urmas Viilma esines 5. mail Turus Soome luterliku kiriku kirikukogu avaistungil põhjaliku kõnega, milles ta andis ülevaate EELK olukorrast.
110-liikmeline kirikukogu on Soome kiriku kõrgeim otsustusorgan, mis käsitleb kiriku õpetust, tööd, seadusandlust, juhtimist ja majandust. Kirikukogu peetakse Turus iga aasta mais ja novembris ning see kestab umbes nädala. Turu linn on Soome kiriku jaoks oluline, seal resideerib ka peapiiskop.

Oikumeeniline aktiivsus
Viilma tõdes, et Soome luterlik kirik on Eestile kõige lähedasem partnerkirik. Kõne alguses toonitas ta, et aastal 2017 tähistab Eesti luterlik kirik oma 100. aastapäeva hetkest, mil kirikukongress otsustas asutada iseseisva riigist sõltumatu rahvakiriku.
Peapiiskop rõhutas positiivselt Eesti erinevate kirikute vahelisi suhteid ja Eesti Kirikute Nõukogu tööd. Kuna rahvaloenduse andmetel kuulub usulistesse liikumistesse vaid kolmandik Eesti elanikkonnast, on tegu ühiskonnas vähemusega. Tõenäoliselt on see suurim vähemus, kuid siiski vähemus.
See seletab ka Eesti oikumeenilise koostöö aktiivsust, millega püütakse üheskoos koordineerida kristlaste ja kirikute sõnumit ühiskonda. Selles tuleb esile kontekstuaalne põhjus, miks Eestis ükski kirik ei erine eetilistes ja moraal­setes küsimustes teistest ning püütakse kõnelda «ühel häälel ja ühest suust» traditsioonilises keeles.
Kirikud peavad hakkama saama ilma riigi toetuseta. Põhjalikult leidsid kõnes käsitlust kiriku majanduslikud probleemid, kuid samas pööras peapiiskop tähelepanu ka positiivsetele arengutele.

Aus pilt usklikest
Viilma analüüsis põhjalikult luterliku kiriku liikmeskonna vähenemise põhjusi Eestis, seda, miks 15 aasta jooksul on langenud liikmesannetajate hulk 47 000 pealt 30 000-ni. Peapiiskop tõdes: «Minu hinnangul mitte sellest, et inimeste suhtumine kirikusse oleks muutunud. Ka mitte sellest, et kirik on liiga liberaalne või liiga konservatiivne. Minu meelest kujutab tänane kirikuliikmete arv ausat ja alasti pilti tegelike usklike arvust, kellele läheb ka tegelikult korda evangeelium Kristuse lunastustööst.
See on aus pilt Eesti kaasajast ja Euroopa tulevikust. See, kuhu on Eesti ja mitmed Ida-Euroopa postsovetlikud ultraliberaalse majandusega protestantlikud riigid jõudnud, on aus pilt. Võiks isegi öelda, et see on ilmutus tuleviku Euroopast! Sinna jõuavad kõik kirikud, kelle asukohariigid ei toeta ühel päeval kirikuid enam majanduslikult, ei osta kirikult sotsiaal- või muid teenuseid; kus usundiõpetus ei ole enam kohustuslik aine laste kooliprogrammis; kus liikmeannetused kahanevad, kiriku töötegijate hulgas kasvab seetõttu palgavaesus ja tööpuudus, ajaloolised hooned muutuvad koormaks ja lagunevad.
Loendit võib jätkata nende tunnuste alusel, mis on Eestis juba täna reaalsuseks saanud. Euroopa vanade riikide kirikud on veel sellest olukorrast üsna kaugel, kuid minu arvates siiski liikumas samas suunas. Kirik aga elab edasi ka sellistes tingimustes.
Eesti kirikuelu on selle tõestuseks. Tallinna ja ka mitme suurema keskuse koguduste arv­andmed näitavad, et pühapäevaste kirikuliste arv, eriti veel armulaual osalejate arv, on aasta-aastalt kasvanud. Tuumikkoguduse (aktiivsem osa kogudusest) aktiivsus kirikus ei näita langustrendi, pigem vastupidi. Olukord maapiirkondades on loomulikult teistsugune, kuid sealgi ei vähene koguduseliikmete arv sugugi samas tempos, kui väheneb piirkonna elanike arv üldiselt.»
Järgnevalt palus Viilma, et Soome kirik leiaks kontakti Soomes elavate ja töötavate kümnete tuhandete eestlastega ja juhiks nad Kristuse juurde. Kirik pakub turvatunnet, mida maailmas napib. Kiriku ülesanne on olla kohal ja olemas ning pidada keskmes Kristust.
Refereeris
Kaido Soom