Kiriku valimisprogramm ja kristlase kompass valimistel

Kui me Kõrveküla kooli direktori Andres Jõgariga oktoobrikuus Pereraadio eetris olnud saates „Mina ja maailm“ arutasime nende ettepanekute üle, mis Eesti Kirikute Nõukogu kuu varem 2019. a märtsi valimistel kandideerivatele erakondadele oli esitanud, siis panime saatele nimeks „Kiriku valimisprogramm“.
Otseses tähenduses kirikud muidugi valimisprogrammi ei esitanud, sest kirikud valimistel ei kandideeri. Ka ei sekkunud kirikud erakondade valimiskampaaniasse sellisel moel, et nad oleksid kutsunud üles hääletama mõne konkreetse erakonna poolt või vastu.
Üheksast EKNi tehtud ettepanekust vaid üks – „Riik peab väärtustama tugevat abielu ja perekonda kui ühiskonna alust“ – on selline, milles võib näha EKNi poolt väljendatavat toetust konservatiivsemat maailmavaadet pooldavatele erakondadele. On ootuspärane, et selles küsimuses on ka peapiiskop Urmas Viilma ristiinimese valimiskompass leidnud enim ainest just Isamaa ja EKRE valimisprogrammidest ja vastavalt andnud neile ka enim punkte.
Ülejäänud EKNi ettepanekud ei seostu niivõrd otseselt aktuaalsete erakondadevaheliste väitluste ja vastasseisudega, vaid keskenduvad pigem parteipoliitikavälisele kiriku ja kristluse kultuurilise, ühiskondliku ja haridusliku panuse väärtustamisele ja toetamisele. Et kogusummas teenis ristiinimese valimiskompassis enim punkte just Keskerakond, väga ei üllata.
2017. a sügisel toimunud kohalike omavalitsuste valimiste ajal lubas Keskerakond Tallinnas investeerida Mustamäe kiriku ehitusse ning Tartus käivitada „kirikute ajaloolise hoonestu korrashoiu programmi“ ning toetada „Maarja kiriku taastamist ja Uspenski kiriku renoveerimist“.
Kiriku tegevuse ainelises toetamises on Keskerakond paistnud järjepidevalt silma vähe­­malt 2007. aasta valimistest alates, mil lubas renoveerida Eestimaa kirikuid (lisaks Reformierakonnale, kes toona lubas tõsta neljakordseks pühakodade ja kirikute restaureerimisprogrammi summad riigieelarves).
Ehkki nii EKNi ettepanekud erakondadele kui ka Viilma ristiinimese valimiskompass on esmakordsed taasiseseisvunud Eesti valimiskampaaniate ajaloos, jääb minu hinnangul siiski endiselt kehtima see, mida peapiiskop Andres Põder ütles ühes telesaates 2011. aasta valimiste eel: „… kõigi erakondade programmidest leiab midagi head ja ilusat ning ka sellist, mis kirikuga sobib“.
Et ristiinimese valimiskompass leiab samamoodi nii mõndagi EKNi ettepanekutega kattuvat kõigist vaadeldud erakondade valimisprogrammidest, ei tohiks sellest järeldada, nagu kutsuks EKN oma 400 000 kirikuliiget andma häält eelkõige Keskerakonnale. Kui kõik kirikuliikmed osaleksid valimistel ja annaksid hääle vaid ühele erakonnale, võidaks vastav erakond riigikogus absoluutse enamuse ning meil oleks üheparteiline valitsus. Aga nii ei ole olnud.
Samas on ristiinimese valimiskompass kindlasti väärtuslik abi valimisvaliku tegemisel, kuna kiriku ootused erakondadele ei ole üldse kajastatud teistes (ERRi, Delfi, Postimehe) valijakompassides. Kirikuelus osalevale ja kirikut väärtustavale valijale on sellest kindlasti abi samamoodi, nagu tõenäoliselt aitaks valimistel valikut teha ka kooliõpetaja või päästetöötaja valimiskompass (juhul, kui keegi võtaks midagi sellist koostada), mis selgitab välja ja süstematiseerib kõik erakondade valimisprogrammides tehtavad ettepanekud kooliõpetajatele ja päästetöötajatele.
Isiklikult oman kahetisi tundeid valijat „abistavate kompasside“ suhtes. Ma ei usu, et pärast seda, kui inimene on umbes 20-le etteantud küsimuse vastusevariandile klõpsanud, tekiks inimesel ühtäkki enda kindel seisukoht ja eelistus.
Ma ei usu, et inimene oleks vasakkonservatiiv või paremliberaal ainuüksi sellepärast, et Hääleandja (Postimehes) teda selliseks nimetab. Kui aga poliitikas toimuvat ja arutatavat ise jälgida ei jõua ning omad üldisemad seisukohad on täiesti olemas (näiteks kaaskodanikega poliitikast juttu tehes), siis võib valijakompassidest saada kinnitust või ainest, mida valimisvaliku tegemisel arvesse võtta.
Iga valija – sh ka kirikuliige – võiks valimistel järgida enda seesmist kompassi. Igal kodanikul on võrdne ja ühetaoline hääl. Igaüks ise otsustab. Igaüks langetab oma otsuse vastavalt oma kaalutlustele. Tasub ise heita pilk peale sellele, mida erakonnad lubavad (seda näeb nende kodulehekülgedelt, Facebooki lehekülgedelt ja erakondade meediaväljaannetest), ise vaadata, kes kandideerivad just teie valimispiirkonnas. Tasub ära kuulata ka teisi, ent viimselt järgida ikkagi omaenda südant. Nii on iga valik õige valik.

 

 

 
 

Alar Kilp,
kolumnist