Kirikuinimesedki pürgivad riigikokku

Kuu aja pärast Eestis toimuvatel üldvalimistel astub üles ka mitmeid vaimulikke ja avalikus elus tuntud EELK liikmeid.

EELK vaimulikke kandideerib seekord seitse: IRLi nimekirjas Joel Luhamets, Marko Tiitus, Tauno Toompuu ja Avo Üprus, Konservatiivsest Rahvaerakonnast Raivo Asuküla ja Meelis Malk ning Vabaerakonnast Ivo Pill.
Intrigeeriv on asjaolu, et vastsest kirikuvalitsusest pürgib riigikokku tervelt kolm inimest ja kõik nad esindavad üht ja sama erakonda – IRLi. Kas ei ole see märk kiriku juhtkonna parteistumisest?
Assessor Marko Tiitus kinnitab, et tegemist on kokkusattumusega. Ta lisab: «Kindlasti ei esinda ma kogudusevaimuliku, praosti ega kirikuvalitsuse liikmena IRLi huve.» Ka Viljandi linnavolikogu liikmena on Tiitus saanud vabalt esindada oma koguduseliikmete ja teiste valijate huvisid ega ole kogenud mingit survet erakonna poolt.
Tiitusele tegi ettepaneku kandideerida IRLi Viljandimaa juhatus. Ta soostus, sest tunneb endas valmisolekut jagada vastutust meie ühise elukeskkonna kujundamise eest. «Vaimulikuna ja kristlasena olen seda meelt, et oma põhimõtete, väärtuste ja aadete eest seismisel peame ise aktiivsed olema,» kinnitab ta.
Tartu ülikooli politoloog Alar Kilp kinnitab, et vaimulike kandideerimist esinduskokku ei peeta Eesti poliitilises kultuuris probleemiks.

Suhted valitsusega olulisemad
Ta lisab: «Kandideerimisel ja kandideerimisel on ka vahe. Kui vaimulik oleks erakonna piirkonna esinumber, aktiivne eestkõneleja valimisdebattides ning kui kampaania hakkab käima ka kirikus, siis võiks tekkida küsimusi eelkõige koguduse liikmetel.» Seni on midagi taolist aga harva ette tulnud.
Kilp möönab, et IRL ja selle eelkäijad Isamaa ja Isamaaliit on olnud vaimulikele sümpaatsed erakonnad. «Ent kirikule endale on olulisemad suhted valitsusega, mistõttu ta erakondade vahel eelistusi ei tee,» rõhutab politoloog.
Veel juhib Alar Kilp tähelepanu sellele, et eelseisvatel valimistel on palju uusi tulijaid ning ühtlasi märgata ka kodanikuühiskonna aktiivsemat sekkumist poliitikasse (näiteks teatrite puhul). Selles kontekstis võib näha ka vaimulike kandideerimist. «Riigikogus võiks üks (või enam) vaimulik ka olla,» leiab Kilp.

Kandideerivad ka ilmikud
Kahes viimases riigikogu koosseisus EELK vaimulikke siiski polnud. Ka seekord pole ükski neist oma erakonna üleriigilise valimisnimekirja eesotsas, mistõttu ainus võimalus valituks osutuda on suure isikliku häältesaagi kogumine. Marko Tiitus näiteks ei pea oma väljavaateid valituks saada kuigi suurteks, ent arvab, et kandideeriminegi aitab üles tõsta kirikule olulisi teemasid ja väärtusi.
Kandideerijate seas on ka avalikkusele tuntud ilmikkristlasi. Konservatiivse Rahvaerakonna valimisnimekirjas olev näitleja ja teoloog Malle Pärn kinnitab: «Mind ajendasid kandideerima üksteise järel vägisi läbisurutud praakseadused. Sealt ei ole enam midagi head oodata, tuleb otseselt sekkuda. Ja EKRE on ainus partei, keda praegu organisatsioonina tasub usaldada, kes tõepoolest ka midagi muutma hakkab.»
Populaarsete arvamusartiklite autor Toomas Jürgenstein aga kandideerib sotsiaaldemokraatide ridades. Tema kirjutab oma kampaanialeheküljel, et tõuke poliitikas osalemiseks andis kooliõpetajana töötamise kogemus.
Niisiis kandideerib kiriku­inimesi erinevates erakondades. Ühine on aga see, et neid näib motiveerivat pigem ühiskonna arengule kaasaaitamine kui isikliku poliitilise karjääri tegemine. Ja paraku seegi, et vähesed neist on oma erakonnas mõjukad tegelased ja omavad häid väljavaateid valituks saada.
Rain Soosaar