Kirikupea kasutab kahte saua

Alates tänavu kevadest kasutab peapiiskop Urmas Viilma paralleelselt kahte piiskopisaua. Pidulikumatel puhkudel eelistab ta ajaloolist, alates piiskop Jakob Kukest üheksal EELK kirikupeal ametisauaks olnut, ent mis on 100 aastaga ootuspäraselt väsimuse märke näitamas. Igapäevaselt pruugib ta aga uut, Roomast ostetud ja enda poolt 14. märtsil Ruhnus pühitsetud saua. 

Mis tingis vajaduse uue piiskopisaua kasutusele võtmiseks?

Urmas Viilma, peapiiskop: EELK kirikupea ametisau on olnud kasutuses pisut üle 100 aasta. Saua tõi Rootsist kaasa Rootsi kiriku peapiiskop Nathan Söderblom, kes selle 1921. aastal piiskop Jakob Kukele EELK piiskopi ametisse seadmisel üle andis. 

Sau koosneb kolmest osast ja on valmistatud puidust. Seda on kasutanud kirikupea sauana EELK piiskopid Jakob Kukk, Hugo Bernhard Rahamägi ja Johan Kõpp ning EELK peapiiskopid Jaan Kiivit seenior, Alfred Tooming, Edgar Hark, Kuno Pajula, Jaan Kiivit juunior, Andres Põder ja mina.

Millises seisus on seni kasutuses olnud sau? Kui seda enam ei kasutata, siis kuhu ese hoiule saab?

Seni kasutusel olev sau on Rootsi pimeda käsitöömeistri töö, mis on sajandi kestel kirikupeaga kaasas käinud lugematutel reisidel kodu- ja välismaal ning seda on lahti ja kokku pandud tõenäoliselt kümneid tuhandeid kordi. 

Mina ise olen selle sauaga käinud lisaks Eesti kogudustele veel EELK diasporaakogudustes Austraalias, USAs, Kanadas, Inglismaal, Venemaal ja Saksamaal, Rootsis, Soomes. Paljudes nendes paikades üle maailma on sauaga käinud ka minu eelkäijad. 

Seda saua on korduvalt pärast maha kukkumist ja transportimisel purunemist tükkidest taas kokku liimitud, liitekohti tappide ja kruvidega parandatud. Saual on ka põlemisjäljed, kui see kord ühe minu eelkäija ajal altariküünlast süttis. 

Kõike seda arvesse võttes on ime, et see sau veel nii kaua on kasutuses saanud olla ja on endiselt piisavalt väärikas. Minu plaan on ajaloolist saua ka edaspidi kasutada suurematel üldkiriklikel jumalateenistustel, vaimulike ordineerimisel ja muudel erilistel puhkudel. Arvestades saua ajaloolist sümbolväärtust EELKs tundus mulle siiski juba ammu, et on vastutustundetu seda saua jätkuvalt endaga kõikjale kaasa võttes ohtu seada. 

Milline on üldine tava piiskopisaua soetamisel EELKs? 

Kuna peapiiskopi saua ei ole varem vahetatud, pole ka kujunenud välja üldist tava. On teada, kuidas on piiskopid endale sauad saanud, kuid keegi ei ole midagi reguleerinud. Tegelikult oli ka Jakob Kukele kiriku poolt Eestis sau ametisse seadmiseks lastud valmistada, kuid seda kasutusele ei võetud, sest Rootsi peapiiskop tõi ordinatsioonikingitusena Rootsist saua kaasa. 

Eestis valmistatud sau jäi kasutuseta ja peideti, sest sellel on sinimustvalge lipu kujutis, mida okupatsiooniperioodil tuli varjata. Sau võeti kasutusele piiskop Einar Soone piiskopiametisse pühitsemisel 1992. aastal. Piiskop Soone kasutas seda saua kuni emerituuri siirdumiseni. 

Piiskoppidele Tiit Salumäele ja Joel Luhametsale valmistas sarnase „käekirjaga“ vahtrapuust sauad Kursi koguduse puusepast juhatuse esimees Meelis Amur. Sauad pühitseti 28. aprillil 2015 Pärnu Eliisabeti kirikus toimunud kirikukogu jumalateenistusel. (Vt http://www.eestikirik.ee/kahe-piiskopisaua-sunnilugu/.) 

Miks on sau, mille pühitsesite, pärit Roomast? 

Peapiiskopi uus sau, igapäevane reisisau, sai ostetud Roomast praktilistel põhjustel. Olin korduvalt rääkinud erinevate inimeste ja ka meistritega sellest, et peapiiskopi sau vajab kas koopiat või siis tuleks valmistada teiste piiskoppide sauadele lisaks kolmas sama „käekirjaga“ sau. 

Kas ei olnud mina piisavalt selgesõnaline ja pealetükkiv või ei innustanud see jutt inimesi, keda arvasin, et see võiks innustada, igal juhul olin veel seitse aastat pärast esimesi sarnaseid arutelusid endiselt olukorras, kus ikka ja jälle pakkisin sõiduks Eestimaale mõnda kogudusse või ka diasporaakogudustesse kaasa senise ja ühe enam purunemisohtliku saua. Sügisel Kanadasse sõites ma saua kaasa ei võtnud, kuna kartsin, et see ei kannata enam transportimist. 

Paastuaja alguseks Rooma sõites ja Vatikani väravate taga asuvas kirikukaupade poes sobivat puidust nikerdatud saua nähes tundsin ära, et see on see õige, mille pean Eestisse viima. Olles käinud veel läbi ligi kümme sarnast kauplust, ei leidnud ma kusagilt sarnast sobivat puidust nikerdatud saua. Läksin tagasi esimesse poodi ja ostsingi saua ära. Visuaalselt on see sarnane EELK peapiiskopi sauaga, on pisut peenema viimistlusega ja pikem kui senine. Sau on ka raskem, kuid kinnituskohad on tugevalt fikseeritud ja sau peaks kannatama transportimist. Selle saua purunemisel või pagasis kaduma jäämisel ei ole kahju nii suur, kui oleks Nathan Söderblomi kingitud sauast ilma jäämisel. 

Miks sau pühitseti Ruhnus?

Ruhnus toimus esimene jumalateenistus, kus pärast saua Roomast toomist teenisin. Ka tundus sümboolne, et kui Jakob Kuke saua tõi Rootsist kaasa sealne peapiiskop Nathan Söderblom, siis uue saua pühitsemine ajaloolisel rannarootslaste saarel lõi esimese sauaga teatud seosed. 

Liina Raudvassar

Eesti vaba rahvakiriku 101-aastane piiskopisau 

31. mail 1917. a kogunes Tartus esimene Eesti kirikukongress. Kongress otsustas asutada ajaloo esimese vaba rahvakiriku, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku. 

5. juunil 1921 ordineeriti EELK esimeseks piiskopiks Jakob Kukk, kellele tõi ametisaua kingituseks Rootsi kiriku peapiiskop Nathan Söderblom. Seda saua on järgnevatel aastatel kandnud EELK kirikupead: Jakob Kukk, Hugo Bernhard Rahamägi, Johan Kõpp, Jaan Kiivit seenior, Alfred Tooming, Edgar Hark, Kuno Pajula, Jaan Kiivit juunior, Andres Põder ja Urmas Viilma. 

Piiskopisauast

Keskaja kirikus kuulusid piiskopi atribuutika hulka vasakus käes hoitav piiskopi- ehk karjasesau (baculus pastoralis). Vanim dokumenteeritud teade piiskopisauast on pärit Hispaaniast Toledo IV kirikukogult aastast 633. (Allikas: Riho Saard)

Oluliseks piiskopi ametitunnuseks on piiskopisau. See viitab piiskopi kui kiriku ülemkarjase ja koguduste hingekarjaste karjase ülesandele. Sellepärast on meil saua sageli kutsutudki karjasekepiks või piiskopikepiks. (Allikas: Peeter Paenurm)

5. juunil 1921 pühitses Rootsi peapiiskop Nathan Söderblom iseseisvunud Eesti luterliku kiriku uueks piiskopiks Jakob Kuke. Piiskop Kukele kingiti piiskopisau, kullast rist ning piibliraamat. Puust nikerdatud saual on Martin Lutheri ja kuningas Gustav II Adolfi portreefiguurid, sümbol J.H.S. ning nimed Reval ja Upsala. (Allikas: Priit Rohtmets)

Einar Soone piiskopisau on valminud aastal 1921. Kirik plaanis kinkida Jakob Kukele tema introduktsioonil suhteliselt tagasihoidliku piiskopisaua. Kuna aga Rootsi peapiiskop Nathan Söderblom kinkis Eesti piiskopile värvilised ametiriided ning 77aastase puunikerdaja poolt Uppsalas nikerdatud karjasekepi, võeti kasutusele Rootsist kingitud komplekt. Piiskop Soone kasutusel oleval puidust saual on valgest metallist ülaosa, mille mõlemal küljel on Eesti lipu kujutis, selle all graveering „5. Juni 1921“. (Allikas: Janis Tobreluts)

Piiskopisaua nii Tiit Salumäele kui ka Joel Luhametsale on 2015. aastal valmistanud Meelis Amur. Sauad on tehtud vahtrapuust, mis on kasvanud Kursi kiriku juures, saua ülaosas olev ornament on lõigatud kreegipuust. Kahe saua erinevus on vaid ühes detailis: Haapsalu piiskopi saual on evangelist Johannese sümbol kotkas; Tartu piiskopil apostlite Peetruse ja Pauluse sümbolina võti ja mõõk.     (Allikas: Eesti Kirik)

Pildigalerii: