Kirikupea soovib noorte teema tulipunkti võtta

Sinodid on paljuski praosti nägu, arvab peapiiskop Urmas Viilma, kes täna Viru sinodiga Narvas algaval EELK sinodihooajal võtab isiklikult osa 12 praostkonnast 11 praostkonna koosolekust.  

Tihti on EELK sinodihooaja avanud Tallinn. Et see pole reegel, sellest annab tunnistust tänavune kevad, mil esimesena koguneb Viru sinod. Kuidas seatakse 12 praostkonna sinodid ajateljele?

Urmas Viilma: Praostkondade järjekorda pole kindlaks määratud. Sõltub see ka pisut praostidest.

Mäletan, mil Ida-Harju pidas ära sinodi juba veebruaris. Praosti vahetumise järel enam nii varajaseks ajaks koosolekut ei planeerita.

Sinodite planeerimisel on suur roll praostide initsiatiivil ja konsistooriumi kantseleis minu sekretäril Ullamari Eenmaal, kes püüab leida kalendrist sobivaid aegu.

Millistest soovite ise kindlasti osa võtta?

Mõnel juhul broneerivad praostid sinodid kalendrisse üsna varakult, lootes, et siis peapiiskop saab osaleda.

Sel aastal on juhtunud nii, et saan osaleda ise üheteistkümnel sinodil. Ühele ei saa minna, kuna sinodi aeg planeeriti aasta tagasi ja minule see päev aasta hiljem enam ei sobinud ning kohapeal samuti ei oldud valmis uut aega otsima.

Olen püüdnud ka koormust piiskoppidega jagada. Enamasti olen ise olnud kohal umbes pooltel sinoditel ja pooltele olen palunud minna piiskoppidel.

Viimastel aastatel pärast pandeemiat olen püüdnud olla võimalikult palju ise kohal, sest teemad on olnud aktuaalsed ja olen ise soovinud kogudustega arutada teatud küsimusi (nt erinevad kriisid, sõda Ukrainas, õigusreform ja piiskoppide valimised jne).

Kindlasti olen püüdnud olla kohal, kui on praosti valimine. Edaspidi loodan koormust piiskoppidega jagada veel rohkem.

Peapiiskopi ametisse asudes üllatasite sinodikoosolekutel teatega, et olete kõikide praostkondade sõnalised aruanded põhjalikult läbi lugenud. Kuidas talitate nüüd, kas tutvute aruannetega?

Esimestel aastatel pöörasin sellele palju tähelepanu, et ennast kurssi viia. Täna ei ole see enam nii, eriti kui sinodil tehakse ka koguduste kaupa väike kokkuvõte. Siis väikese tagasiside ka annan, kui midagi on jäänud kõrva.

Viimastel aastatel on olnud üldkiriklikud teemad, mis on vajanud arutamist, ja olen pigem ise rääkinud ja vastanud ka küsimustele.

Kevadised sinodid on aruandesinodid, mil vaetakse möödunud tegevusaastat. Kuivõrd on või peaks olema päevakorras ka pilk tulevikku?

Tulevikule olen ise suunanud üldkiriklikult osalejaid mõtlema. Koguduste tasandilt ma sellist ettevaatavat pilku või perspektiivi väga kohanud ei ole.

Mõned kogudused on, kus koostatakse arengukava ja planeeritakse erinevaid asju ettevaatavalt. Pigem elatakse hetkes ja hoitakse status quo’d.

Kui erinevad on sinodid?

Sinodid on paljuski praosti nägu ja praosti jaoks olulised küsimused kõlavad ka sinodilt vastu. Kui praost soovib ka mulle või kirikuvalitsusele oma seisukohti või vaadet edastada, siis sinodi käigus saab see kenasti ka selgeks.

Vahel püütakse ka sinodil hääletades kujundada kirikupoliitikat või praostkonna koguduste ja vaimulike vaadet. Need on sellised meelsusavaldused.

Praosti nägu tuleb välja ka sellest, kui suurt kõlapinda kohalikul tasandil sinodilt oodatakse: kas tuleb vallavanem või keegi teine tervitama, kas on keegi, kes teeb mingi temaatilise ettekande, kui pikk on sinod, kas kõik vaimulikud on teenimas jumalateenistusel või ainult mõned, jne.

Mis on tänavuse sinodihooaja läbiv märksõna? Millele keskendute oma kõnes?

Igal sinodil on siiski oma väike eripära, kuid suures osas on tegemist siiski üsna sarnaste koosolemistega.

Ka käesoleva aasta sinoditel püüan ise osaleda, nagu kirjutasin, kuid osalevad ka piiskop electus‘ed nendes praostkondades, mis hakkavad nende piirkondadesse kuuluma.

Teemaks tuleb just paljuski piiskoppide roll ja ka piiskopkondade võimalik loomine.

Arutada tahan ka noorte koha üle kirikus, sest koguduste juhtorganite valimised on taas silmapiiril ning endiselt on päevakajaline kriisideks valmisolek kogudustes.

Liina Raudvassar