Kirikust edujoobes riigis

Viimastel kuudel on kõik erakonnad justkui ühendkoorina laulnud Eesti rikkusest ja edust. Kui seni võrreldi taasiseseisvunud Eestit sõjaeelse riigiga ning nenditi, et endine hiilgus pole veel saabunud, siis nüüd on juba kuulda väiteid, et mitte kunagi varem pole Eestil läinud nii hästi kui praegu! Kaine arutlev meel on asendumas edujoovastusega.

Viimastel kuudel on kõik erakonnad justkui ühendkoorina laulnud Eesti rikkusest ja edust. Kui seni võrreldi taasiseseisvunud Eestit sõjaeelse riigiga ning nenditi, et endine hiilgus pole veel saabunud, siis nüüd on juba kuulda väiteid, et mitte kunagi varem pole Eestil läinud nii hästi kui praegu! Kaine arutlev meel on asendumas edujoovastusega. Hea meel oli kuulata Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilvese iseseisvuspäeva kõnet, kus ta kritiseeris poliitikuid riigieelarve ülelaekumistega hooplemise pärast ja viitas mujal maailmas Eesti majanduse hetkeseisu kohta ilmutatud analüüsidele, mis hoiatavad majanduse ülekuumenemise eest.

President ise näeb Eesti edu mujal: «Meie tugevus peitub väärtushinnangutes, aadetes, isikuomadustes ja kõlbelistes hoiakutes. Nendeta oleme nõrgad.» Sama rõhutas peapiiskop Andres Põder oma iseseisvuspäeva jutluses: «Moraalse kõikelubatavuse, ka ebaaususe, õigustamine vabadusega muudab inimesi nõutuks ja lootusetuks, murendab ja lõhub meie ühiskonda ja riiki.» Mõlemad arvamusliidrid tõstsid oma kõnes esile kiriku kui kodanikuühenduse suurt rolli Eesti riigi idee teostumisel peaaegu sajand tagasi.

Kiriku vaimuliku ja töötegijana küsin, milline on EELK tänane roll ja ülesanne Eesti ühiskonnas. Kas on see seotud Eesti rahva enamuse või marginaalse vähemusega? Peapiiskop väljendab selles küsimuses oma kindlat veendumust: «Kiriku roll siin pole muutunud. Rahval on õigus oodata temalt head sõnumit, eeskuju, ideaale ja hoolimist. Kirik vastutab inimeste eest ja inimesed kiriku eest.» Peapiiskopil on õigus, ainult kas rahvas seda ise teab! Kui suur osa rahvast üldse tahab, et kirik talle midagi ütleb? Kui suurele osale rahvast läheb üldse korda see, mida kirik kuulutab?

Mulle meenub siseministeeriumi usuasjade osakonna nõunik Ringo Ringvee ettekanne Eesti usulisest maastikust, mille ta pidas kuu aja eest usuõpetajate konverentsil. Tema ettekandest jäi kõrvu fakt, et 2000. aasta rahvaloenduse põhjal oli üle poole luterlastest vanemad kui 65 aastat. Ettekandja pidas EELK liikmete vähenemist lähiaastate üheks olulisemaks näitajaks, mis hakkab mõjutama ja muutma meie ühiskonna usulist pilti. Millises suunas see muutus toimub, seda Ringo Ringvee ennustada ei tahtnud.

Tänaseks on rahvaloenduse andmed ilmselgelt vananenud, kuid päris kindlasti ei ole viimaste aastate ristitute-leeritatute arv pööranud vastupidiseks EELK liikmete vähenemise-vananemise tendentsi. Täpne vanuseline statistika kahjuks kirikul endal puudub. Küllap on neidki, kes ütlevad, et liikmearvestus ei oma kirikutöös kuigi suurt tähtsust. Olulisem on olemasolevate liikmete aktiivsus. Olen sellega nõus ja tunnen siirast head meelt armulaualiste arvu stabiilse ja jätkuva tõusu üle, kuid armulaualiste arv ei ole ainus kogudusetöö aktiivsuse näitaja.

Kuigi ligi kümme kogudust pole oma 2006. aasta statistilisi aruandeid tänaseks veel konsistooriumile esitanud, võib EELK 90. sünnipäeva eel üsna murelikult küsida, milline on meie kiriku liikmeskond siis, kui tähistame 100. juubelit? Juba täna peame tunnistama tõsiasja, et EELKs on ligi 20 kogudust, kus vaimulik ei teinud 2006. aastal ühtegi kodukülastust; ligi 25 kogudust, kus ei ristitud ühtegi last; 40 kogudust, kus ei konfirmeeritud ühtegi noort; üle 50 koguduse, kus ei toimunud mingisugust lastetööd; üle 60 koguduse, kus ei ole ühtegi muusikakollektiivi.

Karta on, et kui kirik koguduste tasandil keskendub ainult pühapäevasele jumalateenistusele ja peab vähetähtsaks teisi kiriku misjoneerimis- ja teenimisvaldkondi (laste-, noorte-, hoolekande- ja muusikatöö), pole varsti, kellele sõna kuulutada ja armulauasakramenti jagada.

Alustasin juhtkirja viidetele Eesti majandusedust, lõpetan väikese märkusega EELK koguduste majanduse hetkeseisust. Siingi on tulud kasvamas. Seda kinnitavad aruannete näitajad liikmemaksude, kinnisvaratulude, omavalitsuste eraldiste, sõpruskoguduste annetatu suuruse kohta.

Kasvanud on ka kulutused oma varade korrashoiuks ja töötasudeks. Sellegipoolest ei saa siin rääkida edujoovastusest, isegi veel mitte normaalsest toimetulekust. Aeg on aga kindlasti küps selleks, et teha ettevalmistusi nendeks otsusteks, mis tagaksid ellujäämise kõigile kogudustele. Ka sellistele, kus aruande kinnisvaratulu lahtris on ümmargune null.

Urmas Viilma, assessor