Kirikute öö ühendab ja õpetab

Läinud reedel oli taas kirikute öö. Kogudused kutsusid rahvast endale külla, tutvustasid oma tegemisi ja pühakoda, palvetasid, pakkusid kuulamiseks kristlikku muusikat ja kehakinnituseks võimalust osta kohvi ja kooki.

Nagu juba viimastel aastatel tavaks saanud, seadis meie peregi end kirikuteele. Sel aastal olid soovid suuremad. Bensiininäidik sai üle kontrollitud, mudilased turvatoolidesse pakitud ja seiklus võis alata.

Jah, olen lugenud ka kommentaare, et jälle peeti üks ilmalikele inimestele mõeldud tingeltangel, mis kirikusse ei sobi. Ma pole sellega nõus. Issand ise andis meile käsu minna maailma. Miks peaksime siis ukse kinni panema ja andma signaali – ei, te pole oodatud. Võib-olla on võrdlus kohatu, ent kirikute öö on nagu laulupidu. Me ei mõtle laulupeol sellele, mis meid lahutab. Mõlemad ühendavad emasid ja isasid, vanavanemaid ja lapselapsi. Ja neidki, kes meie eel on taevasesse kuningriiki läinud.

Heade soovide kivid

Kevadõhtu kiirgas sooja päikest ja lootust ning õhus oli tunda sirelilõhna. Kui ma nüüd kodus üht erilist väikest kivitükki nuusutan, siis kujutan ette, et tunnen kirbet suitsuhaisu. See on külmkapimagnet, tükike punast tellist, mis kannab endas nii 80 aasta taguse hävingu kui uue lootuse märki. See tellisetükike on Tartu Maarja kirikust ja esimesed kirikute ööl torni ehituseks annetanud said selle tänutäheks otsekui sümboli, et kirik ehitatakse uuesti üles. 

Iga kohaletulnu sai osta kivi, kirjutada sellele oma soovi või nime, ja see jääb alatiseks torni müürituna kestma. Idee pärineb linnakodanik Toomaselt, kes kaugel reisil käies sarnast situatsiooni koges. Torni läheb aga ka üks eriline kivi. See on vana ja teist mõõtu ning sellel on oma lugu. Legendaarne tartlane Jaan Muna enam üritustel ei osale, ent tema isikliku kivi tõi tornipanekuks kohale linnapea Urmas Klaas. 

„Kõige tähtsam on, et meil on tugev usk. Oma usku me kinnitame ja muudkui ehitame ja päike paistab!“ sõnas ta ja teatas, et varsti kuulutatakse välja tornikiivri ehitushange. Kirikut taastava sihtasutuse juhataja Silvia Leiaru ütleb, et valmistas koos abikaasaga tänutäheks annetuse eest 96 magnetit ja et neid oli suur rõõm teha. Sel õhtul müüdi üle 200 kivi ja koguti umbes 2000 eurot. Silvia ütleb, et ei osanud nii suurt huvi oodata, aga kive müüakse kiriku juures ka järgmistel reedetel kell 12–14. 

Ühises palves

Vanas lastelaulus on read „Lapsed, kes kui vangis eland, pole ammu murul käind“. Just selline vabadusse pääsenud lapse tunne tekkis ka Nõo ja Puhja kiriku juures. Tulnud oli nii kohalikke koguduseliikmeid kui ka uudistajaid lähemalt ja kaugemalt. Kes istus vaikselt kirikupingis, et saada osa Taizé lauludega palvest, kes oli tulnud kontserti nautima või kirikut uudistama. Sünterite pereansambel, kes Puhja kirikus kontserdi andis, laulab kiitust Issandale. On imeline, et teenimisviisid on mitmekesised ja rikastavad meiegi elu.

Märkimist väärib, et Sünterite pere on otseselt seotud Puhja kirikuga: pereema vanaisa Jaan Lääne oli Puhja kiriku õpetaja, isa Olaf Lääne on aga Paide kiriku organist. Küllap oma puutepunkti kirikuga leiab iga pere, vaja vaid avatud pilku.

Ja kui ettepoole vaadata, siis ei tea kunagi, mis elu toob. Seegi öö pakkus üllatuse. Väikese tüdruku, kes isaga usinalt Nõo kiriku tornis oli roninud, leidsin ühel hetkel põrandal istumas ja keskendunult palvust kuulamas. Marie – nii oli ta nimi – ütles, et tuleb teine kord jälle. Ja annaks Issand meile tarkust mitte lapsi keelata, mitte pahaks panna pühakojas kõlavat laste naeru.

Siinkohal siiras tänu kõigile koogiküpsetajatele – ega tühi kott püsti seisa ja koogimüügist saadud tulu läheb ju kogudusetöö heaks. Kel suvel plaanis Lõuna-Eesti kirikuid külastada, tasuks enne uurida, kas Puhja 300aastases aidas tegutsev aidakohvik või Nõo koguduse vastavatud kõrvalhoones Anne-Ly koogikoda on avatud.  

Rita Puidet