Kirikutekstiilid kõnelevad

10. novembril toimus Tallinna Kaarli kiriku õppe-klassis teine kirikutekstiilide valmistamise õppepäev.

Nagu esimesel korral aasta tagasi, oli nüüdki päeva eesmärk julgustada käsitööoskustega koguduseliikmeid oma andega koguduses kaasa teenima. Ettevõtmise eestvedajaks oli luterliku kiriku tekstiilide uurimisele pühendunud magister Marju Raabe.
Osa õppepäevalisi kuulus Eesti Kirikutekstiili Sõprade Seltsi, kirikutekstiilidest huvitujate ühendusse, mille eesmärk on aidata eesti ajaloolisi kirikutekstiile säilitada, uurida ning luua uusi tekstiile. Mitmel õppepäeva 13 osalejast mõlkus meeles konkreetne töö, näiteks stoola või altarikatete valmistamine oma koguduse kirikusse.
Kirikusse vaja tekstiilitundjat
Kirikutekstiilide loomine eeldab ristiinimeseks olemist, sealhulgas teadmisi kristlikust sümboolikast. Viimaseid jagas kunstiajaloolane ja teoloogiadoktor Pille Valk, kelle väitel kasutab inimene oma igapäevaelu mõtestamiseks piltide ja lugude keelt hoopis rohkem kui abstraktset mõtlemist. Sümbolite kaudu saab ületada tavakeele piiratust, kujutleda kujutlematut. Lektor tõi eesti tekstiilikunstnike seast esile Anu Raua kui silmapaistva armuanniga inimese, kes oskab eriliselt ühendada meie rahvakunsti kristliku sõnumiga.  
Lisaks selgitavale pildimaterjalile said huvilised sümboleid leida ja tõlgendada Kaarli kiriku altari- ja kantslikatetelt, mis loodi peamiselt 1930ndail noorukese Aino Schmidt-Kose poolt. «Vaadata võite kas või viie sentimeetri kauguselt, aga palun ärge neid puudutage,» kõlas Marju Raabe palve.
Tema sõnul oleks soovitav, et nagu muuseumides, nõnda ka kogudustes käsitletaks tekstiile puuvillaste kinnastega, sest iga pesemine ja triikimine kulutab kangast. Kirikuteenijad peaksid tekstiilidega ümberkäimise oskused andma oma ameti jätkajatele edasi, et ka uued koguduseliikmed saaksid osa varasemate loomingust.
Kõnekad värvid
Esemete vastupidavuse ja puhastatavuse üle tuleks mõelda juba nende kavandamisel. Kirikutekstiili kasutatavaks elueaks hinnatakse umbes 30 aastat.
Marju Raabe rääkis ka kirikutekstiilide valmistamise praktilistest küsimustest. Liturgiliste värvide kohta, mis jõudsid Eesti kirikutesse 1930ndail varasema punase ja musta asemel, saab infot kirikukalendrist ning kiriku käsiraamatust. Teatud värve võib ka teistega asendada ning kui koguduses on juurdunud mingi tava, pole mõtet seda niisama muutma hakata. Kui Tallinna Kaarli ja Toomkiriku puhul, mis esindavad Eestis EELKd, tuleb pidada silmas sõnumit kogu eesti rahvale, siis 50-liikmelises koguduses on peamine, et kohalikud end hästi tunneksid.
Tasub ka mõtiskleda, mida ütleb liturgiline värv lisaks traditsioonilisele tähendusele täna minu jaoks, praeguste kirikuliste jaoks. Mingi liturgilise värvi sees teist värvi elemente kasutades rõhutame kirikuaasta terviklikkust. Vaevalt, et talaari must värv noored kirikust peletab – rokkarid ja punkarid kannavad ju ise musta.
Sõnumit kannab ka materjal. Euroopas harjumuspärane siid ja samet võivad olla ilusad silmale, aga eestlase südamele on lähedasemad 1950ndail põhjamaades populaarseks saanud villased kangad – mis ei tähenda, et siidi-sametit ei maksaks kasutada. Ruttu hallikaks muutuva puuvillase asemel on mõistlik valida kauni läikega, hõlpsamini puhastatav linane. Oluline on detailide tähenduste ja proportsioonide kooskõla. Suur roll kirikutekstiilide sõnumi edasiandmisel on kirikuteenijal – sellel, kui korrektselt on katted paigaldatud.
Mustritest tasub kasutada mõnda kirikus juba esinevat motiivi, paikkonna rahvarõivaste mustreid vms. Esikohal peab olema tekstiili kui terviku sõnum, tähtsuselt järgneb sobivus interjööri. Kunstnikelt kavandeid tellides peab arvestama, et tulemust omal käel hiljem muuta ei saa. Kirikutekstiili kavandamise ja valmimise aeg peakski olema pikk, näiteks valmis Soomes Turu piiskopi mantel kahe aastaga. Nii jõuab idee settida ning on aega materjale valida. Küll võib igaüks fantaasial lennata lasta näiteks külmadesse kirikutesse istmepatjade meisterdamisel.
Õppepäeva lõpetas kutse astuda Eesti Kirikutekstiili Sõprade Seltsi liikmeks igaühel, kes soovib ennast sel alal harida ning tunda rõõmu sarnaste huvidega kaaslastest. Üksi on raske siseneda kirikusse sooviga näha, mida huvitavat seal leidub. Mittetulundusühingu näol moodustavad eri konfessioonidest käsitöölised, tekstiilikunstnikud, konservaatorid, kultuuriajaloolased, kirikuõpetajad ning muidu toetajad väikese edasiviiva jõu.
Õppepäeva korraldamist toetas Eesti Kultuurkapital.
Piret Riim
Kaarli kogudusest

Tekstiilide hooldusest kirikus   

•  Kaitsta liigse niiskuse, valguse ja tolmu eest. Tolmu ja lahtist mustust võib eemaldada pehme pintsli abil; kahjustamata tekstiilide puhul võib kasutada fööni (külm õhuvool) või tolmuimejat.    
•  Suuremõõtmelisi esemeid hoiustada rullitult: objekt rullida papist torule puuvillase riide või siidpaberi vahele. Tikandiga esemed rullida nii, et eseme parem pool jääks väljapoole. Rullimisel jälgida, et ese ei jääks kortsu. Tasapinnalised esemed hoiustada siidpaberi või puuvillase riide vahel karbis, sahtlis või riiulis. Pakkimiseks ei tohi kasutada kilet jt umbseid materjale. Keelatud on reljeefsete ja metallist kaunistustega tekstiilide kokku murdmine.
•  Kaitsta altari- ja kantslikatteid otsese päikesekiirguse eest (jumalateenistuste-välisel ajal puuvillase riidega kaetuna).
•  Ajaloolisi tekstiile võib pesta ja triikida ning neilt plekke eemaldada üksnes vastav spetsialist.
•  Vältida veini- ja küünlarasvaplekke (kasutada kvaliteetseid küünlaid või laiema mansetiga küünlajalgu).
•  Tekstiilesemeid tuulutada ja profülaktilist koikahjustuste kontrolli teha vähemalt kord aastas.

Allikas: Kunstivarade hooldusjuhend. Muinsuskaitseamet