Kitsas tee pole takistus

Möödunud aastal juhtus Tartu Pauluse koguduses niisugune lugu, et üks leerilaps võltsis oma andmeid. Teadaolevalt pole seda varem juhtunud, aga nüüd juhtus.
Ankeeti täites kirjutas ta oma sünniaasta ühe aasta võrra varasemaks ja muutis vastavalt ka kolmandat numbrit isikukoodis, kuid jättis muutmata viimase numbri, mis on teatavasti kontrollkood. Nii ta vahele jäi ja tunnistas teo üles.
Hoopis ilusam on aga põhjus, miks ta seda tegi. Nimelt ta teadis, et leeri saab tulla alates 15. eluaastast, aga tema oli alles 14. Ja nagu Vana Testamendi Jaakob päris isa õnnistuse, mida ta südames igatses ja kalliks pidas, nii tuli õnnistamisele ka see nooruke leerilaps.
Teel kirikusse ja koguduse keskele võib olla üpris palju raskusi. Jeesus ütleb, et Jumala riiki pääsemise nimel tuleb võidelda (Lk 13:24) ning kitsas on värav ja ahtake tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad (Mt 7:14).
Möödunud pühapäeval viis Tartumaal Rannu kirikuni just niisugune lumelabida laiune rada. Käimiseks oli seda küllalt, aga tuletas siiski meelde kirjakohta kitsast teest. Kirikuliste hulk tegi rõõmu – kitsa tee pärast ei jäänud keegi tulemata. Võib-olla on nii ka taevariiki jõudmisega, sest kõik, mis on tarvis pärale jõudmiseks, on meil olemas. Iseasi, kas me seda võimalust ka kasutame. Rannus oli pidulik päev ja suurem osa kirikulistest oli kokku tulnud kaugemalt kui oma kihelkonna rahvas. Samal ajal, kui paljud ümberkaudsed jäid koju, olid kaugelt tulijad kohal.
Olgu meil tarkust oma hinge eest hoolt kanda, kirikuteed kalliks pidada ja juba täna otsida Jumalat, sest homme võib olla hilja või vaatame pealt, kuidas need, kes Jumalast palju kaugemal olid, jõuavad pärale enne meid.
Kui Jeesus oli sündinud, saabusid tähetargad kaugelt hommikumaalt. Miks võtsid nad ette pika reisi? Nad ise ütlesid: me tulime kummardama (Mt 2:2). Eks võinud nad teha seda ka omal maal! Just nii nagu mullegi on öeldud, et kodus ja metsas saab ka palvetada. Saab küll, aga millal sa seda viimati tegid? Ja kes sind metsas õpetas Jumalat tundma ja tema poole paluma?
Ka tähetarkadel olnuks hoopis lihtsam koju jääda ja tihti juhtub, et polegi võimalik kodust välja pääseda. Aga seni, kuni tähetarkadel oli võimalus, nad kasutasid seda, asusid teele ja rännak sai õnnistuseks nii neile endile kui paljudele teistele.
Samal ajal elas Jeruusalemmas palju inimesi, kelle jaoks oleks teekond Petlemma olnud hoopis lühem ja lihtsam. Jumal oli ka nende jaoks teinud kõik, et nad võiksid Jee­suse leida ja teda kummardada. Jumal oli andnud neile piisavalt teadmisi. Kui tähetargad Jeruusalemma saabusid, kutsus Heroodes kokku ülempreestrid ja kirjatundjad ning küsis, kus Messias pidi sündima. Ja nad vastasid täpipealt õigesti. Nad teadsid!
Aga kes Petlemma läksid? Ainult tähetargad. Hirmuvärin tuleb peale, kui ma mõtlen Jeruusalemma ametimeeste ükskõiksuse ja tuimuse peale. Teistele juhatasid nad teed Jeesuse poole, aga ise ei teinud sammugi!
Kui ma suvalises Eestimaa paigas küsiks juhusliku inimese käest teed kiriku poole, siis tõenäoliselt läheks mul sama hästi kui tähetarkadel. Aga minu mure on selles, kuidas läheb teejuhtidel endil. Kitsas tee ei ole takistus, ka pikk tee ei ole takistus, sest takistused on mujal.
Leerilapsele ei saanud tema noorus takistuseks. Isegi võõras keel ei ole takistus, sest igal pühapäeval näen ma kirikus inimesi, kes eesti keelt ei oska, aga ikka on kohal. Mitte kogemata, vaid nad teavad, et siin kuulutatakse Jumala sõna ja seda on nad tulnud otsima. Olen ristimistalitust pidanud ka tõlgi abil. Kõik välised takistused on ületatavad. Keerulisem lugu on sellega, mis on meie südames ja meelsuses.
Kolmkümmend aastat tagasi võtsid inimesed Balti ketis kätest kinni, sest nad ootasid, et tuleks Eesti riik, Läti riik ja Leedu riik. Eesti riigist unistati Tallinna lauluväljakul ja paljudes paikades, kuhu inimesed ühel meelel kokku tulid. Saksamaal läksid ajalukku esmaspäevameeleavaldused, millega sammhaaval liiguti ühise Saksa riigi poole kuni see kätte jõudis. Just samamoodi on ka Jumala riigi ootusega.
Apostlite tegude raamatus öeldakse korduvalt, et kristlased olid ühel meelel koos. Aga me tuleme ka tänapäeval kokku ja iga jumalateenistus on siis nagu meeleavaldus, millega me väljendame igatsust Jumala riigi järele. Jeesus ütleb lausa, et nad ründavad taevariiki ja kisuvad selle endale (Mt 11:12). Iga pühapäev on otsekui valimispäev, mil me väljendame oma tahet ja hääletame jalgadega.
Järgmisel päeval pärast leeripüha sain kirja. Leerilaps küsis, mida ta peaks tegema, kui ta tahab olla kristlane. Soovitasin tal pühapäeval kirikusse tulla. „Kindlasti hakkan osalema,“ vastas ta ja pidas oma sõna.

 

 

 

 
Kristjan Luhamets,
kolumnist