Kitsikuses andsid sa mulle avaruse (Ps 4:2)

  12.–14. augustini toimus Vormsil Eesti Kirikute Nõukogu noortetöö töövaldkonna rühma korraldatud oikumeeniline palverännak, millest võtsid osa ka põhjanaabrid soomlased.

Meri sädeleb päikeses paljulubavalt. Sõidan Vormsile, mis asetseb turvaliselt mandri ja Hiiumaa vahel, esimest korda elus. Praamil püüan ära arvata, kes on sõitjatest kohalik. Märkan üht naist, kes istub ja koob. Otsustan, et tema, aga järgmisel päeval kõnnime koos palverännuteed.
16 kilomeetri pikkuse saare keskuses otsin luteri koguduse pastoraati. Pöördun esimese inimese poole, keda näen. Pilkupüüdva pika halli habeme ja kaabuga vanataat ei näi mõistvat, mida küsin, aga vastab, et temagi on Jumala laps. Rohkem ei küsi ma midagi. Võimalik, et palverännakud algavadki nii …

Teele päikesetõusuga
Pastoraati koguneb Eestist ja Soomest 31 palverändurit, kelle seas õigeusklikud, katoliiklane, luterlased, vanausuline ja karismaatilise episkopaalkiriku esindajad. Rännaku eestvedaja õigeusklik Age Ploom ütleb, et talle meeldib õigeusu kaootiline mõtlemine: kõik on olemas, aga sujuvalt läheb nii, nagu Jumal tahab. Nii sünnibki. Planeeritud 18 kilomeetri pikkune teekond kümne palvepeatusega kujuneb 31-kilomeetriseks. Iga rändur saab oma kilomeetri.
Järgmisel hommikul enne päikesetõusu kell 5.15 tervitab õues uniseid rändureid viirukilõhn. Noored õigeusklikud süütavad suitsutit, leitakse protsessiooniristi ning Kristuse, Jeesus-lapsega neitsi Maarja ja püha Olavi ikoonide kandjad.
Piiskop Tiit Salumäe, kes üllatab värviküllase mütsiga, alustab päeva Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Sammume risti järel läbi inimtühja Hullo küla, lauldes Taizé laule keset sooja tuulega halli hommikut: Oh kiitke nüüd, kõik rahvad, oh kiitke Jumalat …

Palved hakkavad kandma
Isa Markus (Margus Kooviste) peab metsa peitunud mahajäetud õigeusukalmistul hingepalve. Siia on maetud kaks köstrit: Konstantin Kreek, kunagine õigeusu kooliõpetaja (helilooja Cyrillus Kreegi isa) ja aianduse arendaja Johan Spuhl-Rotalia.
Teekond viib laguneva kellatorniga punastest tellistest õigeusu kirikusse, mida kasutas ainuke rootsikeelne õigeusu kogudus Eestis. 20. sajandil kaotas see oma elujõu ja juba 1937. aastal lõpetas tegevuse. Kirikus on taevas sõna otseses mõttes avatud, sest katus puudub, aga seinad on püsti ja uks käib lukku.
Edasi sammudes arutleb unine mõistus, kas kõnnid palvetades või palvetad kõndides, kuni tunned, et midagi muutub. Palved hakkavad kandma ja enam pole tähtis, mispidi. Laul ei vaibu: Siia jää sa minuga koos, valva ja palu …

Laua- ja eluosadus
Pärast palvekorda Vaeoja ääres, mis ühendab saare suurimat järve Prästviket merega, kohtame esimesi hingelisi: heinamaal silmitsevad meid imestunud nägudega veised ja peagi sõidab rattaga mööda saareelanik sõbralikult lehvitades. Silm peatub karjateed ääristaval postil, mille otsas ootamas kellegi hall sonimüts.
Aina enam on kuulda jutukõminat ning kella kaheksa paiku Suuremõisa varemetesse ja mõisaparki jõudes märkab Euroopa Kirikute Konverentsi peasekretärist Soome õigeusu kiriku ülempreester Heikki Huttunen, et on õige hetk spontaanseks hommikuvõimlemiseks.
Püha Vaimu templi eest saab valjenevas tuules hoolitsetud ka hommikusöögiga. Ühist rooga jagades jagatakse ka elukogemusi. Algava vihma eest puude varju peitudes vestlen isa Markusega, kes ristiti luteri kirikus ja õigeusklikuks sai Marimaal teenides. «Jutluste ettevalmistamiseks polnud muid abivahendeid kui õigeusu kirjandus. Nõnda sõitsin Marimaale Juha ja Anu Väliahot asendama luterlasena, tagasi tulin õigeusklikuna,» kõneleb ta hommikukohvi rüübates.

Väline toetab sisemist
Teekond läheb raskeks, raju püüab teeliste rida laiali paisata. Teataval määral see õnnestub, ent laul ei lakka: Jeesus, mind meeles pea, kui Sa tuled oma riiki … Üle üüratu heinapallidega ja Rootsi punaste majakestega heinamaa sammudes ei teki hetkekski tunnet, et kui seda metsa ees ei oleks, siis … Pigem igatsed end jonnakalt teel hoides, tuult ja vihma trotsides pihlapuu rüppe.
Kergendusohkega metsa kui ema sooja sülle jõudes märkan, et liigun ka oma sisemaailmas. Justkui mööda sisemist spiraali. Väline toetab sisemist. Sõltuvalt sellest, kus parasjagu oma eluteekonnal oled, saad valida suuna: kas sügavusest avarusse või vastupidi.
Üksiolemise hetked on sellises sisevaatluses olulised, ent üksi olla ongi vist kõige turvalisem osaduses. Koos ületatud raskused lähendavad, panevad unustama lahutavaid piire ja eelarvamusi, alles jääb kõige tähtsam. Siserännakut toetab lauldav palve: Kus on halastus ja armastus, kus on halastus, seal on Jumal ka …

Aimates avarust
Keskpäeva paiku jõuame mereni. Isa Thomas Eriste karismaatilisest episkopaalkirikust laulab psalmi ja mõni hulljulge ronib vaatetorni. Issand on lähedal inimeste ja looduse kaudu: tänumeeles lainevahuseid merikapsaid vaadeldes võis teekonnal nii mõnigi lahendamatu probleem justkui pühitud olla, said vabaks enda küündimatusest, patususele ehitatud müüridest, mis ei lasknud elu avarust aimata. Teadvustasid, et isegi kui sünkhallid pilved on mitme kihina taevalaotuse katnud, peidab seal taga end päike.
Palvepeatusi oli veel mitmeid: Saxby tuletorn, Kersleti palvemaja, Suurallikas. Võõras saar saab omaks. Teel sai ka eksitud, aga jälle õigele rajale jõutud. Mõni väsis, et teistel oleks võimalus teda järele oodata. Teine unustas end merelaineid vaatlema, et teda oleks võimalik taas üles leida. Lõpuks ometi tuleb päike välja. Teed ääristavad sarapuusalud ja rookatusega punaseks värvitud palkmajad. Selja tagant kuulen õhkamist: «Liiga ilus!»

Minu inimesed
Viimaks kella poole viie paiku jõuame kiviaiaga ääristatud rõngasristide poolest üle Euroopa tuntud Vormsi kalmistule. Kõrval asetseva Püha Olavi kiriku uksed on kutsuvalt lahti ja kohaliku koguduse diakoni Ants Rajando peetud palvusest jäävad kõrvu pühakirja sõnad: «Ja ta pani oma käed nende peale ja tegi nad terveks …»
Enne palverännakut ei tundnud ma kedagi kaasteelistest. Koos välistel ja sisemistel radadel kõndides, palvetades ja lauldes, kuivi sokke jagades, villide lõikavat valu kurtes ja harvadest päikesekiirtest rõõmu tundes märkad, et kõigist on saanud minu inimesed, õed ja vennad Kristuses. Kui oleksime ette teadnud, mis meid sellel retkel ootab, kas oleksime siis teele asunud? Ei tea. Ehk ongi hea mitte teada, lihtsalt usaldada.
Kui saabumisõhtul hoiti pigem oma konfessioonikaaslaste lähedusse, siis rännaku järel on piirid kadunud, ei olnud enam juuti ega kreeklast, vaid üks ihu Kristuses. Oikumeenia sai tõeks kõige sügavamal tasandil.
Kätlin Liimets

Vormsi
93 km2 suurune saar Läänemeres
Suuruselt neljas saar Eestis
Keskus Hullo küla
13. sajandist kuni 1944. aastani elasid saarel põhiliselt rannarootslased
Registreeritud 422 elanikku
Saarel on kaks kogudust: EELK Püha Olavi kogudus,
Vormsi Rälby baptistikogudus
Õigeusu Ülestõusmise kirik on varemetes

Pildigalerii: