Kivi, millele sammal ei kasva

Villu Jürjo peab oma ametis  olulisemaks sisetunnet: siin ma seisan ja
teisiti ma ei või, aidaku mind Jumal.

5. oktoobril 1975.
aastal ordineeris peapiiskop Alfred Tooming õpetajate Elmar Salumaa ja Eduard
Salumäe assisteerimisel Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus õpetajaks Villu Jürjo
ja Tiit Salumäe, aseõpetaja ordinatsiooni said Toomas Lepp ja Georg Lillemäe,
ametiristi Harri Rein. Pilt on tehtud vastuvõtul peapiiskopi kodus. Istuvad
Villu Jürjo (vasakult), tema vaimne isa Elmar Salumaa, Alfred Tooming, Eduard Salumäe,
Tiit Salumäe; tagareas Toomas Lepp, Georg Lillemäe ja Harri Rein. Foto Villu
Jürjo erakogust

Villu Jürjo elukäigu kirjeldamiseks sõna
«rutiin» ei sobi: vaheda mõtlejana ning eesmärgi nimel jõulise tegutsejana on
ta pidanud vahetama elupaiku ja teenitavaid kogudusi, on olnud nii dissident
kui ka riigitüüril seisja.

«Isast tean eesnime, kui olin pooleaastane,
mõisteti emale 25+5. Kahe aasta pärast halvati vanaema. Sellest ajast olen
kivi, millele sammal ei kasva,» räägib ta.

Järvamaalt Võrumaale

Otse ütlemine on üheks Villu Jürjo
«kaubamärgiks». Selle tõttu teda austatakse ja vahel ka peljatakse. «Mitu
aastat tagasi sündis Jeesus Kristus,» eksamineeris ta kord end ristima tulnud
koolitüdrukut, kelle vaimuliku prototüübiks Jürjo tänini on.

1950. a Järvamaal sündinud Jürjo
kompromissitut sõnakasutust said tunda Võru elanikud, kelle vaimulikuks ta
1978. a saabus. Kahe aasta kestel ei saanud Lauluisa linna luterlik kirik –
Jürjo enda sõnul ainus legaalne mittenõukogulik organisatsioon okupatsiooni
päevil – Sõna juurde tulijate nappust kurta. Siis sekkusid võimud keelates
Jürjol kuulutamise terves impeeriumis.

Pindi õpetaja Laine Villenthal oli julge
naine, kes oma koguduses noorele vaimulikule tööd ja leiba pakkus ja 1981.
aastast sai Jürjo ennast teostada Pindis kirikuteenrina. «Villu auks tahan
rõhutada, et ta pani igale tööle käed külge seda kartmata. Näiteks lõhkus ta
meil puid,» meenutab õp Villenthal täna.

Piiride lähistel

Märksõna «piir» on Villu Jürjo elus määrav,
olgu otseses või ümberräägitud mõttes. 1983. aastast sai temast Petseri luteri
kiriku õpetaja. Algidee – pagendus perifeeriasse – asus töötama enda vastu:
siin koondusid dissidentlikult meelestatud, siit «lekkis» infot vabasse läände.
Aga lõpetati seegi periood.

«Päeval, kui perekond Jürjo Urvastesse
kolib (3. aprill 1985) pannakse toime läbiotsimine koguduse kantseleis, samuti
õpetaja korteris,» kirjutab tänane Urvaste õpetaja Üllar Salumets oma
diplomitöös. Jürjo jäi pinnuks võimude silma, kuniks nõukogude aega jagus.

Kes jaksab, sellelt ka nõutakse

Eesti Vabariigi taassünni ajal 1990ndate
aastate algul võtab Jürjo kuulda aja kutset, lülitudes jõuliselt ühiskondlikku
ellu. Ta on Ülemnõukogu saadik, selle eetikakomisjoni esimees, Urvaste-Karula
muinsuskaitseklubi asepresident, Võru maakonna volikogu liige, aga ka EELK
Konsistooriumi assessor, EELK esindaja Eesti Kirikute Nõukogus, 1992. aastast
Võrumaa praost ja 1993. aastast üheks aastaks Eesti Kiriku peatoimetaja kt.

Tegemist oli perioodiga, mil kirikuga
liitujate ning kiriklikku teenimist soovijate arv kasvas tohutult. Kogu mahukas
töö tuli suures osas õpetajal kanda. «Pastor on juba traditsiooniliselt rohkem
üksitegija,» nendib Jürjo ka täna. Paar aastat tagasi kirikulehele antud
intervjuus arutleb ta: «Tookord kehtis ilmselt praegusest enam arusaam, et kui
on vaja, siis teeme ära.»

Üle Tartu Narva

1995. aastal alanud Tartu perioodi Maarja
koguduse vaimulikuna iseloomustab koguduselt õigusvastaselt võõrandatud vara,
ajaloolise kirikuhoone tagastamise jõupingutused. Kuigi need püüdlused ei
kandnud üheselt mõistetavat vilja – kirik on jätkuvalt spordisaal – on Jürjo
teeneid võimatu alahinnata.

On neid, kes ei väsi rõhutamast: Jürjo
osaks on olla millegi eest võitleja, millegi üldrahvaliku ülesehitaja. Seda
väidet toetavad ilmekalt tema tänased tegemised Narva Aleksandri koguduses,
mille vaimulik ta alates 2000. aastast on. Ehitades üles pühakoda ning elavdades
kaheksa aastat oma vaimulikuta olnud koguduse siseelu, on Jürjo saanud
majakavahi rolli ida ja lääne piiril.

Liina Raudvassar