Klooster Õlimäel elab oma suletud elu

Olen Jeruusalemma linnas ise palju kordi käinud, sellel linnal on minu jaoks oluline tähendus.

Samuti olen näinud Heilika Pikkovi tehtud filmi «Õlimäe õied», mulle meeldis selle filmi juures kõik. On ootuspärane, et meeldis ka raamat.
Kiita võib alates ülesehitusest: raamatus pole midagi liigset, see on hästi keskendatud teljele: minajutustaja ema Ksenia, taustaks kloostrisisene ja lähiümbruse eluolu. Väikeste vahelduvate pildikestega antakse ülevaade linnast, mida on tegelikult tõesti väga raske kirjeldada, kloostrimaailmast, mille edastamisel on palju tabusid, neist suurim ilmaliku lugeja eelteadmiste puudus.
Autor ütleb, et tema Jeruusalemm on põhiliselt Õlimägi ja vanalinn. Ning juba seda on tohutult palju, sest Jeruusalemmi on kaks: taevane ja selle peegeldus maa peal. Linna ümber kihab praegugi tohutult palju kirgi, nii on olnud viimased 3000 aastat. Autori sõnadega: Jeruusalemm on tõesti erakordselt tundlik linn.
Tema jõuab delikaatselt puudutada vaid kahte kihti: Jeesusega seotud paiku ning õigeusu kalendri kaudu usuelu, pluss tänapäevast Iisraeli-Palestiina kooseksisteerimist, viidates ainult vajadusel 19. ja 20. sajandi ajaloosündmustele.
Meeldib, et autor mõistab vajalikul määral palestiinlasi, on võtnud vaevaks neid ära kuulata, isegi Ram Allah’s käia. Selgub tõsiasi, mida Iisrae­li poolest vaimustujad ei usu: palestiinlased on selle maa põlisasukad, seal liikuda ei ole ohtlik, nad on külalislahked hoolimata uustulnukatest, vajavad hädasti mõistmist ja abi, kuid kannatavad muidugi haldussuutmatuse all.
Meeldib, et Heilika Pikkov käis uurimisretkedel Palestiina aladel, aga ainult mainib möödaminnes Ma’ale Adumimi, juutide uusasundust Jeruusalemma külje all. Immigrantide asundused ongi igal pool maailmas ühesuguste, igavate probleemidega.
Ja veel: enamik idamaades reisivaid noori naisi saab paratamatult meeste teravdatud tähelepanu osaliseks, kuid Heilika Pikkov oskab kohe läbi näha igas kõneluses varjatud niidistikku ega sula ära vaimustusest, et talle kui naisele tähelepanu osutati.
Klooster Õlimäel elab oma suletud elu, milles on intiimsuse võlu ja kust jääb kõrvale enamik tänapäeva pahesid: pealiskaudsus, süvenemisvõime puudulikkus, vaimse elu puudumine. Hoolimata sellest, et kloostris on tüüpilisi väikese sootsiumi pingeid, saab igaüks seal tegelda vaimse kasvamisega, isegi vaid lühikest aega külaline olles.
Autoril on hea intuitsioon ja täpne silm. Paari lõiguga kirjeldab ta olulist hetke, silme ette kerkivad kohe justkui kaadrid: kloostri iguumenja õnnistuse taotlemine, mis on ühtlasi loaks mõnd sündmust kajastada, käesuudlemise protseduurist kuni ühise laua taga istumiseni. Pilt, kuidas nad ema Kseniaga tema kelliat (nunna kamber – toim.) koristavad, otsides fotosid emakese lapsepõlvest, väikestest närvitsemistest sealjuures. Sõidud araabia väikebussiga Õlimäelt Damaskuse värava taha, istumine kõrvuti üliuskliku juudiga. Restoranikülastus, kus lõhnab veel Briti koloniaalimpeeriumi pärandi järele.
Autori oma «mina» sissetoomine on parajal määral oskuslik. Lugeja saab täpselt aru, kelle jutustust ta loeb, samas ei kaasata lugejat ühtegi autori probleemi. Antakse väikesed ilusad, nagu tikitud vihjed, mil viisil tema, Heilika ise muutus ja kujunes Jeruusalemma, Õlimäe, kloostri ja muidugi põneva elukäiguga ema Kseniaga suheldes.
Juune Holvandus