KLPRi saamisloost 3. osa
/ Autor: Andres Põder / Rubriik: Elu ja Inimesed, Järjejutt, Uudised / Number: 8. detsember 2021 Nr 48 /
3.
Redigeerimisega asjad muidugi nii kergelt ei läinud. Probleemid algasid juba valikutest. Ei tahetud ju välja jätta luterlikke tuumiklaule, kuigi mitmed neist olid dubleerivad ja kergekaalulised. Lutheri enda lauludega oli asi mõistagi lihtsam. Mart Jaanson, kes on teinud ära suure töö luterlike tuumiklaulude määramisel6, on tuvastanud 319 tuumiklaulu, millest KLPRis on 153, seega 32,8% laulude üldarvust. Ta leiab, et kui tuleviku laulikus oleks 1000 laulu, mahuksid sama protsendiga sinna kõik tuumiklaulud.
Paraku on Jaansoni määratluses küsitavusi. Ta piirab luterliku tuumiklaulu mõiste kahel reformatsioonijärgsel sajandil Saksamaal loodud lauludega. Kas tõesti ainult sakslased oskasid luterlikult laulda? Ja miks pole enam piisavalt luterlikud pärast 1750. aastat loodud laulud? Meie komisjonil taolist selgust polnud. Püüdsime hinnata lihtsalt laulude kvaliteeti.
Siin kohtasime aga üsna karme hinnanguid. Näitena toob Ivar-Jaak Salumäe väljavõtte Toomas Pauli kirjast jõululaulude redaktsiooni kohta 1980. a: „Meie kiriku lauraamatus on käidud eesti keelega ümber üsna vägivaldselt, et sundida teda saksa viiside Prokrustese sängi, ja mina ei usu, et olemasolevate tõlgete kohendamise käigus meil seda märkimisväärselt annaks parandada.“7 Natuke siiski andis. Näiteks ühesilbiliste eessõnade tõttu saksa keeles leidus „Uues lauluraamatus“ 121 sõnaga „Oh“ algavat laulu, KLPRi jäi neid vaid 48.
Ingvar Luhaäär, kes mõnda laulu siiski uuendada aitas, on eriti kuri 17.-18. sajandi laulude suhtes. Mõned konkreetsed hinnangud: „Sobiks ehk laulda arhailiste kirikulaulude õhtul, kuid mitte tänapäeva teenistusel.“ – „Primitiivne mõtteviis ja äärmiselt kobav vorm.“ – „Täiesti väärtusetu, mage nämmutamine.“ – „Äärmiselt algeline, peaks kindlasti välja jääma.“8Lisan omalt poolt ühe näite (UL 27-2): „Mind Poja juurde, Isa, saada, et Poeg mind jälle saadaks sinule“. Sellises Pontiuse juurest Pilatuse juurde saatmises oli raske näha nii poeesiat kui õpetust.
Eelöeldu võis olla üheks põhjuseks, miks professionaalsed luuletajad, kellega püüdsime ühendust võtta, olemasolevate tõlgete parandamisse kuigivõrd panustada ei soovinud. Peamiseks põhjuseks oli siiski rahaliste võimaluste nappus ja hirm ateistliku riigivõimu ees.
Ei jäänudki muud üle, kui kasutada kirjandusanniga vaimulike, näiteks Harri Haameri, Eduard Salumäe, Endel Metsa ja Laine Villenthali abi. Samuti jagasime igal koosolekul kimbu laule komisjoni liikmetele laiali ja palusime järgmiseks korraks redigeerituna kaasa tuua – siis asus tööle juba kollektiiv. Osa redigeeritud tekste vaatasid üle P.-E. Rummo, Lehte Hainsalu ja Leo Normet. Sarnaselt tegutseti ka Välis-Eesti kirikus. Osa lauludega kahjuks tegelda ei jõutudki. Sisse jäi sõnu nagu Jehoova, Jeesu’ või Krist’, samuti diftongi silbitamist.
Redigeerimisprobleemid ei vähenda mõistagi lauluraamatu tohutut vaimulikku rikkust ja sügavust. Vahel võib arhailine väljendusviis olla aga ausam ja mõjusamgi kui moodne mugavdav keelekasutus.
Väljundiks komisjoni tööle said jumalateenistuste laululehed, mis ilmusid mitmekümnetuhandelistes tiraažides. 1983. aastal viisime läbi suuremahulise uuringu kümne ilmunud laululehe kohta. Küsisime hinnangut muudatuste, soositumate laulude ja salmide arvu kohta, samuti seda, mis ajastust, maalt või konfessioonist võiks laule juurde võtta. Ligi kolmesajale ankeedile kolmel leheküljel vastas 38 õpetajat, 26 organisti ja 40 muusikahuvilist – kokku siis üle saja inimese. Üldiselt jäädi uuendustega rahule, leiti, et need hõlbustavad laulmist.
Andres Põder, emeriitpeapiiskop
6 Mart Jaanson, „Luterlikest tuumiklauludest“.– Kirik ja Teoloogia, 8. november 2018.
7 Ivar-Jaak Salumäe, „Miks „Kiriku laulu- ja palveraamat“ on selline nagu ta on? Teine mõtisklus“. – Usuteaduslik Ajakiri 2, 2003, lk 81.
8 Ivar-Jaak Salumäe, „Miks „Kiriku laulu- ja palveraamat“ on selline nagu ta on? Teine mõtisklus“. – Usuteaduslik Ajakiri 2, 2003, lk 82.
(Järgneb.)
