Kogudus jäädvustas vaimulike nimed

Hiiumaal Emmastes on 138 aastat  kestnud kirik, kus on sama kaua Jumalat teenitud.

Kirikut  ei ole kordagi rüvetatud laoks või traktorijaamaks kasutuselevõtuga. Emmaste Immanueli kogudust on teeninud alates kiriku ehitamisest kuni tänaseni  järjepidevalt  kümme kirikuõpetajat.

Tänuväljendus

Neist üheksa nimi sai koguduse tahtel 18. septembril toimunud pidulikul jumalateenistusel kiriku põhjapoolsele seinale kivist tahvlile kirja. Praegune õpetaja Argo Olesk arvas, et tema kord seinale jäädvustamiseks võiks tulla 138 aasta pärast…

Kahesajaliikmeline kogudus, kus liikmeannetajaid vaid 70, kogus kivitahvli valmistamiseks vajalikku summat pea kaks aastat. Seega peeti oluliseks ja vajalikuks väärtustada vaimulikke ja avaldada kogudusepoolset tänu neile, kes Emmaste vaimsust on hoidnud ja kohaliku rahva eest palvetanud.

Tänu suurust väljendab ka Argo Oleski valitud ja kivisse raiutud kirjakoht: «Aga meie, sinu rahvas ja su karjamaa lambad, täname Sind igavesti: Me jutustame Sinu kiitust põlvest põlve» (Ps 79:13).

Ajalugu räägib

1866. aasta suvel oli Eestimaa Provintsiaalsinodis taas kõne all koguduste vähesus Eestis. Samal sinodil võeti vastu otsus rajada igas vallas kogudus, liikmemaksu koguda ja nendest vahenditest spetsiaalne «Pfarrtheilungskassa» rajada. Samal aastal otsustati eraldada Emmaste kogudus Keina (alates 01.04.1939 Käina) kogudusest. Pastor Haller Keinast oli valmis loovutama Emmaste pastorile oma mõningased sissetulekud.

Uus kogudus kinnitati siseministri määrusega 26. märtsil 1867. a. Samal päeval kinnitati Emmaste koguduse õpetajaks Ferdinand Luther. Pastor pidas oma esimese jutluse lagunenud Sõru kabelis, kus Keina pastor siiani Emmaste kihelkonnale jumalasõna oli kuulutanud. Ilmselgelt ei saanud selles armetus hurtsikus edaspidi jumalateenistusi läbi viia. Oli oht, et hoone kukub tuulega kogudusele peale.

Luther esimene hingekarjane

Emmaste Immanueli kirik pühitseti 24. septembril 1867. Varahommikul kogunes arvukas kogukond veel suletud jumalakoja ette. Rongkäik, mille ees kõndis kiriku eestseisja parun Stackelberg, krutsifiks käes,  liikus kirikusse. Talle järgnes härra generaalsuperintendent W. Schultz koos Reigi pastori Rinnega, pastor Haller Keinast, seejärel pastor F. Luther ja tema taga köster, kooliõpetaja ja Emmaste koguduse vöörmünder.

Kiriku peaukse ees alustas pastor Rinne eesti keeles laulu «Oh, Jeesus Kristus, tule sa», millele rahvahulk kõval häälel kaasa laulis. Pärast seda, kui ta kogudust lühidalt tervitanud oli, laulis kirikusse sisenevale rahvahulgale Keina laulukoor «Immanuel, Immanuel!».

Seejärel õnnistas generaalsuperintendent uue jumalakoja sisse ja pühitses pastor Ferdinand Lutheri Emmaste koguduse esimese hingekarjase ametisse.

Teeninud Emmaste Immanueli kogudust 

Ferdinand Justus Luther (1867–1875), Richard Rinne (1875–1892), Theodor Bernhard Embeck (1892–1933), Jaan Kiivit sen (1933), Peter Otto Herman Paulsen (1934–1938), Matt Lillipuu (1938–1959), Karl Sillamäe (1959–1969), Guido Reinvalla (1969–1992), Urmas Nagel (1993–2000).

Anneli Klaus