Kogudus kahtlevale usklikule

Võtan alustuseks lühidalt kokku üle-eelmise pühapäeva jumalateenistuse Tartu Ülikooli-Jaani koguduses. Jõudsin kohale mõni minut enne algust, süütasin paari abi vajava hinge mälestuseks ja toetuseks küünla, inimesi oli kogunenud üle poolesaja, minu kõrvale istus tunnustatud kunstiteadlane. Märkasin veel, et puudus koguduse juhatuse esimees Tiina-Erika Friedenthal ja siis meenus, et ta oli Tallinnas EELK-lt tunnustust vastu võtmas.

Vaimulikud Triin Käpp ja Naatan Haamer hoidusid jumalateenistuse ajal tagaplaanile, jutluse pidas Urmas Nõmmik usuteaduskonnast. Kiriku seintel püüdsid pilku Andrei Popovi meeldejäävad fotod kirikutest, pärast kirikukohvi arutasime Piibli vanade käsikirjade üle, juttu tuli pühakirja tõlgendamisest, mööda ei saanud ka Iisraeli ja Gaza sündmustest. Pidin järjekordselt tõdema, et vähemalt minu subjektiivne religioon sisaldab lisaks siirale usule veel avatust uutele teadmistele, parajat portsu skeptilisust ja lootust dünaamiliseks arenguks.

Usun, et minu usk sarnaneb üsna paljude meie ümber olevate inimeste usuga, kuulugu nad siis kuhugi kirikusse või mitte. Järgnevalt toon mõned näited sellise usu ilmestamiseks. Näiteks on mul raske uskuda püha tule imelisse süttimisse kindlal päeval Jeruusalemma Püha Haua kiriku kabelis, kuid ma usun religioonist saadavasse imelisse hingejõudu ja juhitud kokkusattumustesse, mulle jäävad võõraks detailsed ilmutused taevastest asjadest, kuid leian hingesugulust poola religioonifilosoofi Leszek Kołakowski ütlusest, et suured religioossed mõtlejad on korduvalt öelnud, et kui me räägime Jumalast, siis me ei tea, millest või kellest me räägime.

Tean, et mõnele usklikule tundub religiooni skeptilise momendi esile toomine võõras, kuid minu arvates aitab usu ja kahtluse vaheline loov pinge usul areneda. Religiooniga kaasneva kahtluse olulisust on rõhutanud näiteks meie teoloogid ja vaimulikud Toomas Paul ning Jaan Lahe, omajagu hingesugulust olen leidnud ka näiteks Rein Taagepera esimese mälestusteraamatu peatükis „Luterliku ateisti usurännak“ toodud kahtlustest. Tõsi, ühest küljest oleme Rein Taageperaga välja jõudnud erinevate maailmavaadeteni, kuid sarnased kahtlused pakuvad palju teemasid dialoogiks.

Mulle tundub, et EELK rikkuseks võiksidki olla kogudused, kus rõhutatakse natuke erinevaid asju ning tõstetakse kilbile pisut erinevaid tegevusi. Võib tunduda, et nende koguduste vahel on erimeelsused, kuid minu arvates on just selline pinge luterlusele olemuslik ja tagab usukoguduste arengu. Lõpuks ei puudunud omad pinged ka usuisa Martin Lutheri elus ja õpetuses. Koguduste elus aga muutuvad pinged sageli märkamatult sümbioosiks või koostööks.

Tulen nüüd tagasi alguses mainitud Tartu Ülikooli-Jaani koguduse juurde. Minu jaoks teevad just religioosse pärandi rikkusest tingitud loovad pinged ja mitmekesisus selle koguduse kahtlevale usklikule paradiislikuks paigaks. Näiteks toimuvad siin kristliku meditatsiooni tunnid, kus mitmetes ordudes (benediktlaste, kartuuslaste, jesuiitide) arendatud praktikast lähtuvalt otsitakse paremat arusaamist Jumalast. Võiks öelda, et püüeldakse Pauluse kirjas roomlastele nimetatud „elu Vaimus“ poole. Ometi on meditatsiooni mõiste ehk tuntum idamaiste vaimsete praktikate nimetusena. Nii tekibki mõnus arutluskoht, mil kombel sarnaneb või erineb kristlik meditatsioon püüdlemisest budistliku bodhisattva ideaali või hiinaliku yin’i ja yang’i tasakaalu poole.

Teiseks näiteks võtan Ülikooli-Jaani koguduse vaimuliku ja ilmaliku sfääri toimimise sümbioosis. Nii kohtame siin kirikus sageli jutlustamas ilmikuid, koguduse vaimulikke aga märkame sõna võtmas ilmalikel teemadel või tegutsemas ilmalike asjadega. Mulle tundub, et vaid nõnda ongi võimalik juba Augustinuse poolt mõtiskletud ja kirja pandud Jumala riigi toimimist maisel matkal mõista!

Paari nädala pärast tähistatakse Tartu Ülikooli-Jaani koguduses kiriku esmamainimise 700. aastapäeva. Koguduse koduleht ütleb, et pühakojas tegutseb „nooruslik kogudus iidses kirikus“. Mõttes võib lisada, et see on ka paljude kahtlejatega kogudus.

Toomas Jürgenstein
kolumnist