1977. aastal sai Valga koguduse
õpetajaks siin sündinud ja koolis käinud ajaloohuviline Peep Audova.

Peaaegu 30 aastat on Valga kogudust teeninud Peep Audova. Sügisel läheb teenekas õpetaja pensionile.

Kodulinnast kõike teadev õpetaja võtab kohe
selgitada, kuidas 1584. aastal linnaõigused saanud Valgas pärast raudtee
rajamist suurenenud eestlaste kogukond asutas 1880 Peetri koguduse saksa-läti
abikogudusena ja kutsus köster-kooliõpetajaks Valga seminari lõpetanud Hans
Eineri. Kogudus iseseisvus 1908.

Eineri säilinud märkmeid on õpetaja Audova
põhjalikult uurinud ja nii teab ta koguduse käekäigust palju pajatada. Ka
kogudusele ostetud krundile plaanitud kiriku ehitusest. Ent alanud I
maailmasõda nullis koguduse vara – kirik jäigi ehitamata. Nõukogude ajal
ehitati samale kohale linna veetorn.

Võõra vara heaperemehelikuks omanikuks

Aasta 1918 muutis põhjalikult Valga elu.
Pärast Vabadussõja lõppu tõmbas Inglise kolonel Tallens linna Konnaoja mööda
riigipiiri: vanalinn jäi Eestisse, teine pool Lätisse. Et linna surnuaed jäi
jagamisega teise riiki, rajas kogudus 1926 uue surnuaia.

Kogudus sai endale hääbunud saksa koguduse
kiriku, Valga Jaani kiriku, mida ehitati 23 aastat ja mis valmis lõplikult
1816. Ainulaadne ovaalse põhiplaaniga klassitsistlik kirik on tänini üks
tähelepanuväärsemaid hooneid linnas. Õnneks jäi ta puutumata 1941. ja 1944.
aasta tulekahjus.

Koguduse 200. aastapäevaks 26 aastat tagasi
tehti kirikus siseremont, 1998–2004 vahetati välja kivikatus, tornikiiver ja
kiriku 200aastane põrand. Fassaadi remondiks hinnas OÜ Frantsiskus aastal 1998
vaja minevat 1,4 miljonit krooni. Seda remonti oodatakse endiselt. 2004
remonditi kiriku haruldane ja heakõlaline Ladegasti orel.

Töö kestvuse nimel

End konservatiiviks, isegi
purukonservatiiviks hindav Audova on tänulik selle eest, mida on saanud teha.
Väga palju on ka tegemata jäänud: «Tahtmiste ja võimaluste vahel on käärid.»
Üks on kindel: näitamise nimel ei tehta siin koguduses midagi, ikka ainult sisu
ja kestvuse nimel. 

Kurb kogemus on neil pühapäevakooliga, kui
tasemel õpetaja Valgast ära läks. «Juhuslike inimestega lastetööd teha ei saa,
odavate nippidega ei soovi ma lapsi-noori ligi tõmmata. See peab toimima, muidu
kaotab maine,» ütleb ta. Edasine on muidugi uue õpetaja otsustada, sest õpetaja
Peep Audova jääb sügisest pensionile.

Kiita võtab ta diakooniamaja: «Meie
diakooniamaja ei ole riiulifirma. Kõige mõttetum on teha pakasuuhat, et
momendiks midagi välja käia.» Hea sõna on tal öelda linna heakorra,
tänavakuritegevuse puudumise ja linna muuseumi kohta, kuhu ta hiljuti kinkis
oma klaveri, mis on ilmselt Valgas tehtud, valmistajaks tõenäoliselt
sõjaväelase Alfons Rebase isa.

Muusika on olnud Peep Audova sõnul üks neid
põhjusi, mis on teda kõige masendavamatel aegadel aidanud elada. Ta ei ole küll
tervise tõttu saanud ühtki pilli mängida, ent seda enam kuulata.

Möödunud aastal oli koguduses liikmeid
1360, annetajaliikmeid 329, koos käis kaks leerirühma, tegutseb koor. Sel
Valgas viibimise päeval tutvustas õpetaja Audova põhikooli palvel grupile
Rumeenia külalistele inglise keeles kirikut, ise elavalt žestikuleerides. Saksa
ja vene keeles jäävat ta pigem hätta. Õhtul ootas teda ees piiblitund.

Muide, lahke Valga kogudus on valmis ära
andma ühe neil kasutuna seisva kirikukella.

Rita Puidet