Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Koguduse kodugrupp – kas nuhtlus, võimalus või õnnistus?

/ Autor: / Rubriik: Kolumn / Number:  /

Merille Hommik

Mul oli väga meeldiv võimalus osaleda EELK vaimulike konverentsil. Töötoas tuli jutuks koguduse kodugruppide teema, mida me ei jõudnud põhjalikumalt käsitleda. Siinkohal tahan asjast rääkida ka laiemale lugejaskonnale. Teen seda oma koguduse näitel.
Aus on öelda, et ma ise ei kuulu ühessegi meie koguduse kodugruppi. Praegusel eluetapil ülesuhelnud inimesena ja juhatuse esimehena olen rõõmus, et minu kodugrupp on kogu kogudus, mis koguneb pühapäeviti kell 11 Tartus Veski 40. See aga ei vähenda minu poolehoidu kodugruppidele koguduses.
Tartu Kolgata kogudusel on 160 liiget, nendest üle 120 aktiivselt osalevat, ja meil on kümmekond kodugruppi, kus regulaarselt käib 80–90 inimest. Grupid on suuruselt erinevad, alates neljast liikmest kuni paari­kümneni. Kogunetakse üldjuhul kord nädalas kellegi kodus. Grupid määratlevad ennast koguduse kodugrupina ja nimetavad kas grupi juhi, kogunemiskoha või liikmete põhitunnuse kaudu. Nii on meil näiteks noorte emade ja meeste grupp, mõned noortegrupid.
Kui meil 15 aastat tagasi grupitegevus teadlikumalt arenema hakkas, olin selles osas pigem ettevaatlik. Kartsin, et grupp võib hakata elama oma elu ja eralduda kogudusest. Halvemal juhul isegi vastanduda kogudusele. Helistasin ühele sõsarkoguduse pastorile ja küsisin, kuidas tema seda probleemi on vältinud. Ta vastas, et tuleb leida usaldusväärsed grupijuhid ja nendega pidevalt suheldes olla arengutega kursis.
Teiseks pelgasin, et kodugrupp võib lihtsalt «ära pöörata». Seda näiteks kontrollimatus õpetuses, vohavas seltsielus, eripärases spiritualiteedis või mõnel muul kummalisel viisil. Pean tõdema, et seda ei ole juhtunud. Meie kodugrupid on nii head, kui head on meie liikmed. Kui keegi ihaleb midagi ekstravagantset, võib see ilmneda ka ilma kodugrupita.
Kolmas kartus oli puhtorganisatsiooniline. Mõtlesin, et kes jõuab nende gruppidega õiendada, neid juhtida ja käigus hoida. Selgub, et grupid on ise elujõulised. Nende elujõud rajaneb grupijuhi ja -liikmete pühendumisel. Kuna kodugrupp toetab liikmeid nii usuliselt kui ka isiksuslikult, siis käiakse neis üsna isukalt.
Grupid organiseeruvad meie koguduses n-ö alt üles põhimõttel. See tähendab, et ühte gruppi koonduvad inimesed, kelle huvid ja vajadused on sarnased. Meil on gruppe, mis on sügavalt hingehoidlikud, mille liikmed on omavahel väga avatud, toetades üksteist isiklikes küsimustes. On nn akadeemilisemaid gruppe, kus uuritakse pühakirja ja tegeldakse teoloogiliste küsimustega. On seltskondlikuma suunitlusega gruppe, mis püüavad kaasata mitteusklikke sõpru.
Oleme teinud grupijuhtidele koolitusi ja korra kaalunud võimalust muuta kodugrupid keskselt juhitavateks. Arutluste käigus selgus, et mõistlik on jätta igale grupile nägu, mille liikmed ise kujundavad. Julgen öelda, et peale selle, et igas kodugrupis palvetatakse ja arutletakse pühakirja teemade üle, on kõik meie kodugrupid omanäolised.
Kogudusele tähendavad kodugrupid palju. Neis jagatakse esmatasandil hingehoidu. See on koht, kus saab palvetada isiklike, teiste inimeste ja koguduse probleemide eest. Grupis kujunevad isiklikud suhted aitavad vältida liikmete üksinda jäämist.
Kodugrupp on kohaks, kus uued koguduseliikmed õpivad kogudusega kohanema. See, millega vanemad liikmed on harjunud, on uutele tulijatele tundmatu, näiteks kuidas palvetada. Seda eriti meie üldist ilmalikku ühiskondlikku tausta arvestades.
Kodugrupp on usulise kasvamise koht. Ma arvan, et kõik meie kodugrupid määratlevad ennast ennekõike usulise üksusena. Siin töötatakse usuliselt läbi teoloogilised, eetilised, puhtpraktilised ja isiklikud küsimused. Kodugruppides saab avastada oma vaimuande ja neid turvalises keskkonnas katsetada. Nii mõnedki jutluse teemad on välja kasvanud kodugruppidest. See tähendab, et meie kantsel on tundlik inimeste tegelike vajaduste suhtes.
Kodugrupp on osutunud koguduse tööorganiks. Sageli juhtub, et mingi praktilise asja, nagu näiteks külaliste vastuvõtt, koristustööd või kirikukohvi pakkumine, võtab enda peale üks kodugrupp. Juhatuse esimehele meeldib väga, et on olemas teovõimelised seltskonnad.
Ma ei arva, et kodugrupp on ime- või võluvahend. See on ikkagi vaid meetod, mis töötab üldise jumalakartuse, pühakirja autoriteedi ja ligimesearmastuse kontekstis. Iga asi võib nässu minna, kodugrupitöö samuti. Samas on meie koguduses kodugrupid saanud õnnistuseks. Mina endise skeptikuna ja tulevase grupiliikmena soovitan proovida. Kui ei ürita, siis ei juhtu midagi.
Lehtsaar_Tõnu_20111 copy

 

 

 

Tõnu Lehtsaar,
Tartu Kolgata koguduse diakon