Kokkutulemise vägi ja õnnistus

President Alar Karis kirjeldas oma Facebooki seinal tundeid, mis teda valdasid 35 aastat tagasi 23. augustil Läti piiri lähedal Balti ketis seistes: „Uhke tunne oli. Et midagi suurt on juhtumas ja meie oleme ka siin, kuigi ega keegi teadnud, mis edasi saab, kuidas sündmused pöörduvad.

Ja üllatus oli ka: kuidas nii palju inimesi on nüüd korraga välja tulnud, Eestis, Lätis ja Leedus, vabatahtlikult. Pidu oli, nagu oleks suur sünnipäev olnud. Meie oleme siin! Eesti eest! Selline oli tunne. Et meie riik ja meie rahvas.“

Nüüd küsis üks kolleeg Karise käest, miks ta sinna ikkagi sõitis. „Sest oli Balti kett,“ tõdeb president. „Sa ei saa ju ainult televiisori ees üksteisel kätest kinni hoida. Selleks tuligi Balti ketti sõita.“

Täpselt samasugused tunded valdasid mind kaks kuud tagasi, kui astusin koos peapiiskop Urmas Viilmaga Viljandi lauluväljaku dirigendipulti, et tervitada tuhandeid kirikupäevalisi ja laulupeolisi, kes olid kogunenud juunikuu viimaseks nädalavahetuseks Viljandisse. Oli tunne, et midagi suurt ja ilusat on juhtumas, kuigi keegi ei tea täpselt, mis saab homme või aasta pärast. Mis peamine – meie oleme siin! Meie riik, meie rahvas, meie kirik! Üle kõige meie Jumal, kes õnnistab, kaitseb ja juhib.  

Samamoodi tundsin eelmisel õhtul Viljandi Pauluse kirikus toimunud kirikupäevade avajumalateenistusel armulauda jagades, kui armulaualiste rivi ei tahtnud ega tahtnud lõppeda, puhkpillid mängisid Tuuliki Jürjo viisi „Hing, olgu siht sul taevas“ ja kuldne kesksuvine päike peegeldus vastu kiriku katkistelt aknaruutudelt ja armulaualiste katkistest hingedest ja eludest, mis Kristuse ihus ja veres puhtaks ja terveks said.  

Olen loomu poolest introvertne inimene ja mõistan täiesti neid kaasmaalasi, kes räägivad, et nad väldivad massiüritusi ja tahaksid vabal ajal pigem omaette või väikeses sõprade ringis aega veeta. Pean end mõnigi kord suurele rahvapeole minnes või võhivõõraste inimeste ees kõnepulti astudes kokku võtma. Ometigi on meie elus terve hulk neid sündmusi ja hetki, millest osasaamiseks peab kohale minema ja kokku tulema. Sest ei saa ju ainult televiisori ees üksteisel kätest kinni hoida.

Tänavune aasta on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku jaoks rikas üldkiriklike sündmuste ja kokkutulemiste poolest: uute piiskoppide ordinatsioon Tallinna toomkirikus ja nende introduktsioonid piiskopkondade katedraalides, juba mainitud EELK kirikupäev ja vaimulik laulupidu „Rõõm üle maa“ Viljandis.

Esimesed kuud piiskopiametis on mind viinud erinevate praostkondade ja koguduste tähtpäevadele. Kõikjal on mind avasüli vastu võetud ning olen võinud läbi pidulike sündmuste, olgu selleks siis koguduse õpetaja introduktsioon või kihelkonna esmamainimise aastapäev, osa saada kohaliku koguduse ja kogukonna paigavaimust ja ühtekuuluvustundest. Pean Alar Karise kombel tõdema, et sellest osasaamiseks tuleb kohale minna, ei piisa üksnes Eesti Kiriku lugemisest või sotsiaalmeedias postituste laikimisest.

Kirikulehe ilmumise aegu olen Sibius Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas IX peaassambleel „Kristuse valguses – kutsutud lootuseks“, kus esindan meie kirikut koos praost Hedi Vilumaaga. Koos vaatlejate ja külalistega koguneb assambleele üle 170 osaleja ligi 96st Euroopa liikmeskirikust.

Suur hulk erinevate protestantlike kirikute esindajaid – kristlasi, jumalalapsi üheskoos ülistamas ja palvetamas ning otsimas teid ja viise, kuidas tunnistada sõna ja teoga kogu inimkonnale evangeeliumi Jumala Kuningriigist. Taas on tunne: pidu, nagu üks suur sünnipäev! Ja meie oleme siin! Meie väikesele kirikule on antud kutse ja võimalus olla osa kristlike kirikute suures peres.

EELK piiskoppide kogu on otsustanud usupuhastuspühal, 31. oktoobril korraldada kõigis piiskopkondades konverentsid, millest kutsutakse osa võtma kõiki vaimulikke ja praostkondade sinodisaadikuid. Piiskoppide plaan on kaasata selliste konverentside kaudu kiriku tuleviku strateegilisse planeerimisse rohkem ilmikuid.

Sõltuvalt piiskopkondade suurusest ootame igale konverentsile 100–200 osalejat, mistõttu saavad tänavused piiskopkonna konverentsid esmakordseks ja tähelepanuväärseks sündmuseks, millega tähistame ühtlasi 500 aasta möödumist usupuhastuse jõudmisest Eesti- ja Liivimaale.

Kogudus tähendab eesti keeles nagu ka Uue Testamendi algkeeles kogunemist või kokkutulemist. Koguduse sündimise ja püsimise eelduseks oli ja on praegugi kokku tulemine: Kui nelipühapäev kätte jõudis, olid nad kõik koos ühes paigas (Ap 2:1). See on midagi, mida meie saame teha ja peame tegema – ülejäänu võime jätta Jumala Vaimu hooleks.

Õnnistatud kokkutulemist!

Marko Tiitus

piiskop