Kolm pilku Maiele

Esimene: «Olla eestlane välismaal on raske töö!»
Minu esimene kontakt Maie Kisis-Vainumäega (57) tekkis seoses ülesandega, mis mulle esiotsa kummaline tundus – pidada jumalateenistus Saksamaa eestlaste koroona- ja jakkolo-meistrivõistlustest osavõtjatele Bonnis. Kui alguses jäi kogu see üritus mulle pisut selgusetuks, siis kohale jõudes oli positiivne üllatus suur – kolmeks päevaks kokku sõitnud seltskond tegeles nii sportliku kui vaimse meelelahutusega.
Balti kristliku üliõpilasseltsi keskuses Bonnis Annabergi lossikeses, keset noori ja vanu pool- ja väliseestlasi õiendas mind sinna kutsunud leebe ja tagasihoidliku olemisega Maie. Õhtueine ajal jutustas ta mulle lahkesti nii Annabergi maja saamisloost, lugusid eestlaste põgenikelaagrist kui värvikaid seiku oma nooruspõlve leeritundidest õpetaja Remmeliga.  
2009 on ESTO aasta ja seekord on järg Saksamaa käes. Loomulikult on Maie aktiivse eestlase ja ühenduse Eesti Ühiskond Saksamaa Liitvabariigis juhatuse liikmena üheks niiditõmbajaks ka sellel suurüritusel. ESTO toimub Münsteris, mitte kaugel Bonnist ja Kölnist – Lääne-Saksamaa tööstus- ja ärikeskusest. «Meie korraldusmeeskond on üsna väike ja sellepärast peab igaüks meist mitut asja koordineerima,» selgitas ta.
Maie haldusalaks on kirikuga seotud üritused, sport ja üliõpilased ning raamprogrammi korraldamine. «Teen kõike, mis vajalik, koos teistega,» räägib ta ja lisab, et omavaheline koostöö on kõige tähtsam.
Sel ajal, mis tõlketöödest ja igasugustest organiseerimistest üle jääb, toimetab Maie eestlaste lehte Eesti Rada. «Ma teen seda muidugi tasuta – keegi peab seda ju tegema!» väljendas ta siinkohal elu motot. Maie on nõus ohje haarama, kui selleks on vajadus: näiteks tuleb päästa kohalikku lasteaeda uputusest või teha muud üldkasulikku.

Teine: eestlaste kantsi perenaine Kölnis
Tema vahvas vanast majast ümber ehitatud «kindluses» on külas käinud nii kadunud president Lennart Meri kui mitmed teised kutsutud ja seatud asjamehed. Rohkem on selles majas peatunud muidugi lihtsurelikud ja tegelikult on iga Kölni kandis käiv eestlane lahke perenaise poolt oodatud külaline. «Endisel ajal» juhtus ju tihti, et nõukogude eestlasel süsteemi tõttu aeg-ajalt probleeme tekkis, ja kui vähegi võimalik, aitas Maie neid hädast välja.
Maie mees, proviisor Andrejs (61) on lätlane, nende pojad Aivo (20) ja Immo (17) räägivad kolme keelt ja tunnevad end vastavalt vajadusele kas eestlaste, lätlaste või hoopis sakslastena. Maie ja Andrejs on mõlemad Saksamaal sündinud ja teinud läbi teekonna põgenikelaagrist tavalisse ellu.
Pikka aega olid Maie pere liikmed kodumaata kodanike staatuses, mis tähendas seda, et neil oli õigus elada ja töötada Saksa Liitvabariigis, kuid valimine ja sõjaväeteenistus keelatud. Alles 1994. aastal tuli soodne võimalus taotleda Saksa kodakondsust, mida pere siis ka tegi. Sellest ajast peale on Maiel kaks kodakondsust.
«Eesti kodakondsuse saamisega mul aga lihtsalt vedas,» muheles Maie. «Saatsin Tartu ema sünnitunnistuse koopia – see oli meil olemas. Perekonnaseisubüroos rääkisin oma isa loo ära – kohe otsiti tema sünnitunnistus ka välja ja selle järgi antigi kodakondsus. Mulle saadeti isa sünnitunnistusest kohe koopia. Muigama pani asjaolu, et sain eestlaseks isajärgselt, kellest ainult rääkida sain, ema pabereid ei tehtud märkamagi.» Paari kuuga oli asi korras.
Selge on see, et Eesti on Maiel lihtsalt veres. «Mu mees on öelnud, et ma mõnikord unes räägin midagi,» ütleb Maie ja lisab naerdes: «aga ta ei ole midagi aru saanud, sest iga kord rääkivat ma eesti keeles!»

Kolmas: varandus peitub inimese südames
Maie on pärit üheksalapselisest perekonnast. Pereisa suri, kui Maie oli 16aastane, kõige väiksem laps aga kolmekuune. Kõik lapsed sündisid põgenikelaagris ja muidugi oli eluolu enam kui kitsuke – pikka aega elati kahetoalises korteris, natuke hiljem said tüdrukud korrus kõrgemale eraldi korteri. Iseenesestmõistetavalt hoolitsesid suuremad lapsed väiksemate eest. «Meie vanemad ei jätnud meile rahalist varandust,» tõdeb Maie, «kuid nad jätsid meile midagi olulisemat – sotsiaalse vastutustundlikkuse.»  
Lapsepõlvest on Maie pärinud ka kirikuskäimise traditsiooni ja soovi. Tema kui teadliku kirikuskäija jaoks ei ole tähtsusetu ka kiriku kord. «Liturgia peab jumalateenistusel olema,» leiab nii erinevaid teenistusi kogenud naine.
Traditsioonide ja eluülesannete sümbioos on teinud Maiest selle, kes ta täna on. Tema jaoks on kõige olulisem, et inimene oleks teisele toeks. Küllap sellepärast helistasingi esmalt temale, kui saatsin oma teismelise tütre iseseisvalt Bonni eestlaste koorilaagrisse. «Muidugi võtan ma ta hea meelega rongijaamast peale,» vastas Maie mulle telefonis oma tavapärase õhinaga. Mis viga siis võõral maal elada, kui on olemas selliseid Maiesid!

Kristel Neitsov