Eesti koht kuningriigis

Kui Iisraeli rahvas nõudis endale kuningat, ei meeldinud see Jumalale. «Teil olen ju mina!» kinnitas Jumal. «Milleks teile veel kuningas?» Kuid rahvas ei jätnud jonni.

Jumal ei anna palujale kunagi leiva asemel kivi ning ta andis Iisraeli rahvale kuninga. Kuningas Sauli.
Nüüd on igas riigis Jumala ja inimese vahel kuningas (või prints või president või keegi muu kõrgema võimu kandja), kes mõnikord aitab maist elukorraldust lihtsamaks muuta, kuid enamasti muudab seda keerulisemaks.
Riigis, kus kuningaks ei ole Jumal, vaid on inimene, on rahva side Loojaga kaugem ja külmem. Ta on sageli iseenesega pahuksis, sest kui üks inimene on teiste inimeste üle, toob see endaga peaaegu alati kaasa võimuvõitluse. Kurja või koguni verise.
Võimuvõitlus tekitab rahvas tülgastust ja meelepaha, nagu tekitas Jumalas tülgastust ingel Lutsiferi eneseupitus. Võimuvõitlus käib ka vaimses maailmas – võib-olla sama halastamatu ja julm. Printsiibid on sarnased ja kanduvad ühest riigist teise üle. Üldjuhul vaimsest füüsilisse.
Iisraeli eeskujul said kuninga kõik rahvad – oma uskmatuse ja südame kõvaduse, mitte vajaduse pärast. Eedeni aiast lahkusime samuti omal süül, mitte jumaliku ettemääratuse tõttu. Ka siis tuli appi vahemees Jeesus, kes meie patud lunastas ja tõi igavese elu. Avas taas tee Jumala kuningriiki.

President ei kuula rahvast

Jumal pakub alati lahenduse, aga ta austab meie palveid ja valikuid. Isegi kui need talle ei meeldi ja ta peab neid valedeks. Meil on õigus ja võimalus valesti valida. Eesti omariikluse hukule aitasid meie riigijuhid, meie toonased kuningad, 1930ndate lõpus kindlasti kaasa. Oma suhtumiste ja tegudega. Võib-olla oli see paratamatus, kuid nad kinnistasid paratamatust. Ka seda võib pidada patuks – kui meenutada Sauli allakäiku.
Prohvet Karl Reitsi sõnades: «Häda tuleb! Häda tuleb!» oli Jumala enda häält. Nii valusalt kostub selle kõla ja kõmin tänapäevani. Eesti NSV eostamisel oli annus toonaste riigijuhtide hoolimatust ja ülbust. Jumal saatis vahemehe, aga me ei kuulnud, mida ta räägib. President Konstantin Päts suhtus Reitsi üleolevalt, naeris tema sõnumi üle.
Vahemehe roll on igipõline – otse ja selgelt asjadest rääkida on raske, pahatihti isegi võimatu. Julgust ei ole, jõudu ka mitte. Riik seisab, kui tema rahval on sellesse usku. Usk tuleb kuuldust, kuuldu tuleb Jumala sõna kaudu. Palju me tema sõna kuulame või kuuleme?
Jumalariigi kõrval eksisteerib füüsiline riik ning mõista, kus algab üks ja lõpeb teine, ei olegi nii lihtne. Kui füüsiline riik Eesti Vabariik lakkas faktiliselt olemast, tõstsid paljud eestlased käed taeva poole ning palvetasid. Nõukogude ajal oli vaimne riik reaalsem kui füüsiline.

Milline on Eesti madu?

1991. aasta 20. augustist hakkas pilt tasapisi muutuma ning füüsiline muutus reaalseks kui vaimne. Me saime endale palutud kuninga ja paljud meist unustasid Jumala. Kuningas muutus käegakatsutavamaks kui Jumal. Nõukogude ajal oli vastupidi.
Nüüd, kui meie (majan-dus)edu jätkusuutlikkus on sattunud kahtluse alla, on hakatud vaimset kuningriiki taas väärtustama. Iseenese tarkus ei tundugi enam kindla tuleviku tagatis. Kas Eesti ikka on Euroopa tiiger või hoopis ääreala uruhiir?
Tähtis on, kelle peale me oma silmad tõstame. Mooses ülendas kõrbes mao ning need, kes vaatasid madu, elasid salvamised üle. Madu oli Jeesuse võrdpilt. Tema kandis meie patud. Tõi lunastuse. Tema on tõeline kuningas, sest ta on Jumal.
Inimlike kuningatega on paraku nii, et kui nad astuvad ametisse, tundub neile, et see sündis nende endi käterammust ja ihujõust, mitte ei antud neile ülevalt. Kuningas Saul oli Jumala südame järgi mees, aga ei jäänud selleks. Need, kes me oleme täna, ei pruugi me olla enam homme. Hea kuningas viib riigi edasi, halb kuningas hukutab selle.
Piibel kutsub meid võimukandjatesse ja oma riiki suhtuma aupaklikult. Kristlik maailmavaade väärtustab füüsilist riiki ja selle korda sama kõrgelt kui vaimset. Kui Jumal on korra loonud, peab ta sellest ka ise kinni.

Jumala kuningriik jääb püsima

Eesti on ühest küljest ennast justkui ise vabaks võidelnud – nii arvavad paljud riigijuhid. Vabadussõja ülistamine on tore, vaprus on kiitust väärt. Kuid lisaks sellele on vaja õnne, täpsemalt öeldes õnnistust. Moosese raamatutes seisab, et kui saate valmis oma majad, ärge Jumalat unustage.
Eesti on viimase saja aasta jooksul vabanenud ajaloo murdehetkedel. Need on olnud uksed, mida polnud vaja lahti murda, vaid kust tuli sisse joosta. Õnneks saime sellega hakkama nii 1918 kui ka 1991. Loodame, et saame vajadusel hakkama ka tulevikus.
Nüüd tuleb seda vabadust hoida. Iga hinna eest. Ja see hind on kõrge. See eeldab meie pühendumist, meie vankumatust ja allaandmatust. See, kui me suudame kätte saada oma taevase kutsumise võiduhinna ja usu säilitada, säilitab ka meie riiki. Nii selle, kus me elame füüsiliselt, kui ka selle, kus me elame vaimselt.
Kas Eesti rahvas oskab oma õnnistust väärtustada? Kas meie nõuame endale kuningat, keda meil tegelikult vaja pole? Kas me suudame säilitada kontakti ja elava suhte Jumala kuningriigiga ja saada ka tema riigi kodanikeks?
Kõige tähtsam on hoida tasakaalu vaimse ja füüsilise kuningriigi vahel. Otsigem esmalt jumalariiki, siis antakse meile kõike muud pealekauba. Eesti Vabariik on selle otsimise tulemus. Parim, mis meil on. Meie koht Jumala kuningriigis.

Janek Mäggi