Kolm põlvkonda moodustavad hea meeskonna

Rõngus koolimaja lähedal elavad Helve-Sirle ja Toivo Päid, kes on tuntud-teada inimesed kodualevikust kaugemalgi. Nende armsas kodus juttu ajamegi ja seda jätkub kauemaks.

Külaskäigu ajendiks sai asjaolu, et Eesti Kultuurkapital määras eelmisel aastal preemia Helve-Sirle Päidile töö eest Rõngu koguduse organisti, muusikatöö edendaja ja koguduse nõukogu liikmena. Helve on ka Rõngu valla aukodanik, pälvinud aastal 2009 Eestimaa uhkuse austava tiitli ja saanud 2013 EELK tänukirja. Vanavanemate fond kuulutas aga 2011. aasta vanaisaks Toivo Päidi. Abikaasad, kunagised klassikaaslased Tartu Miina Härma kooli päevilt, on ära pidanud ka kuldpulmad.

Kuidagi ikka saab  
Abielupaar Päidid on avala jutuga, eriti pereema, kes on kohe valmis rääkima oma armumise loo. Toivo viskas juba keskkooli ajal kenale klassiõele silma ega pidanud paljuks pärast kooli lõpetamist motorolleriga Ülenurmelt Aakresse külla sõita. Eks kohtuti Tartuski, kus Helve-Sirle pedagoogilises koolis algklasside õpetajaks õppis. Noored pidasid pulmaplaane, kui noorik kohustuslikult kolmeks aastaks Setumaale Pihkva rajooni Troitse kooli tööle suunati. Seal oli äsja avatud eesti osakond.
Ei osanud Toivo hädas muud teha, kui läks Tartus haridusosakonna juhataja Valter Johansoni juurde nõu küsima. Juhataja soovitas Troitsest lihtsalt ära tulla ja kokkuvõttes läks kõik hästi, sest tööraamat saadeti Pihkvast haridusosakonnast siiski järele.
Elukoha järele ringi vaadates leiti sobiv olevat Rõngu. Kohaliku kooli direktori käest töökoha järele pärides selgus, et vaba oli muusikaõpetaja koht. Helve-Sirle mängis klaverit ja koolist oli ta saanud ka muusikainstruktori paberi. Mõeldud-tehtud, on ta sealses koolis muusikaõpetaja olnud üle 40 aasta. Nüüd jätkab tema tööd tütar Erle, aga Helvelgi on veel viis õpilast.
Helve tunnistab naerdes, et tal on üks viga – ta ei oska „ei“ öelda. Ta on jõudnud olla Elva huvikooli direktor, asendanud Palupera, Konguta, Elva, Puka ja isegi Ülenurme koolis, aga tema põhikoht on ikka olnud Rõngus. Eri paikadesse tööle käimine on olnud keeruline, sest vahel kulus ühe otsa sõiduks tunnike. Ega teda ilmaasjata valla aukodanikuks määratud.

Südamelt ära
Helve naerab, et abikaasa Toivo on samasugune ja on utsitanud tagant, et aita ikka, tema vaatab laste järele. Tänu sellele, et pere on tugev ja toetav, sai Helve õppida ka pealinnas pedagoogilises instituudis dirigeerimist. Muidugi kaugõppe osakonnas. See oli tore, ent väsitav aeg. Tütred Eve ja Erle olid isa kantseldada. Eve läks varakult kodunt välja – põhikooli lõpetamise järel Tallinna Otsa kooli. Praegu on Eve Peeteli koguduse organist, Erle Rõngu koolis õpetaja.
Kui peres ei oleks üksteisemõistmist, ei oleks Helve-Sirle saanud kultuurimajas juhendada nais-, mees- ja segaansamblit. Naljaga võib öelda, et ta on Rõngus kõik laulma pannud, kes vähegi viisi peavad. Ükskord tegi ta isegi koori, aga see oli juba liiast. Praegu juhendab ta naisansamblit ja suuremate pühade ajal käiakse kirikus laulmas. Aga südamelähedaseks on jäänud lastega tegelemine.
„Lapsed ei lähe minust kunagi kõrvale, nad on kogu aeg hinges ja südames. Nad ei ole eales tekitanud valuklompi, et ma ei taha kooli tööle minna. Lapsed ootasid mind ja mina ootasin neid. Tahtsin hommikul minna ja tahtsin hirmsasti koju ka. Mehel oli soe söök tehtud,“ meenutab organist.
Lastega seoses tuli kaheksa aastat tagasi, kui Rõngu koolis remonti tehti, austav tiitel selle eest, et pere pakkus enda kodu asenduspinnaks. Nende juures kodus toimusid kahe teise klassi tunnid. Ühes klassis õppis toona ka nende tütrepoeg Joonas Hendrik, kes nüüd õpib Tallinnas vanalinna koolis.
Mõnus keskustelu on hoos, kui välisuks käib ja vanavanemate juurde jõuab tütrepoeg Evert, kes praegu käib teises klassis. Ei saa juhust kasutamata jätta ja nii küsingi, missugune on siis parim vanaisa. Krapsakas poiss, kes neil päevil käis isaga Saksamaal põllumajandusmessil, sõnab: „Meie oleme masinate teema peal, pigem huvitavad mind mootorid. Põhimõtteliselt traktorid.“
Poiss kinnitab, et tahab suurena masinatega tegelda. Juba praegu on ta kombainiga põllul sõitnud, sest selle masina puhul pole vaja pikki jalgu. Kombainil nimelt ei ole gaasipedaali. Mis masinatesse puutub, siis nendest rääkides annab ta silmad täiskasvanutelegi ette. Autodest kõneldes sõnab ta, et põhimõtteliselt meeldivad talle mitte kiired, vaid võimsad autod. „Vanaisa ja vanaema … kuidas ma seda ütlen? … on toredad,“ sõnab ta targalt.

Ilus unistus
Helve-Sirle ütleb, et käis kirikus juba nõukogude ajal. Muidu poleks kirikuskäimine õpetajal kuidagi lubatud olnud, aga ta oli klassijuhataja. Nii sai ta kinnitada, et käib kontrollimas, kas lapsed ikka kodus püsivad, sest keelatud asi on lapsele magus. Mõne korra on ta saanud „kohvil“ käia. Jutu sisse poetab Helve, et tal on komme kanda uut asja, näiteks mõnd riideeset, esimest korda ikka kirikus. Siis on see nagu sisse õnnistatud. Vanemas põlves on ta kirikut eriti väärtustama hakanud.
Paarkümmend aastat tagasi pöördus tema poole kogudust 1986–1997 teeninud, vanaks jäänud Harri Madisson sooviga, et ta tuleks orelit mängima. Pill on aastast 1874 ja Müllverstedti ehitatud. Raske oli, aga kirikumuusikust tütar aitas registritega, edasi aga tekkis juba huvi. Orelimäng meeldis väga ja sellest kasvas vaimustus. Algul tuli orelile tuult tallata, siis pidi ta igal nädalal abilise leidma. Kui kogudust teeninud õpetaja Valdo Lust lasi orelile mootori panna, langes see mure ära.
Ajaga tekkis uus – viled jäid peale ja kõiki oktaave ei saanud kasutada. Orelihooldaja Toomas Mäeväli käis häälestamas ja praegu saab pilli enam-vähem mängida. Enne jumalateenistust teeb Helve oreliveerandtunni, et inimestele pakkuda nii head muusikat kui ka rõõmu, aga pill vajaks tegelikult korralikku remonti.
Häid sõnu ütleb organist juhatuse esimehe Sirje Purga kohta, kes lasi oreli juurde minekuks korraliku trepi ja ka käsipuu teha. Plaanis on ka orelil mõni vile ära vahetada. Rõngu kogudust teenis kuni läinud aasta 1. aprillini õpetaja Lea Kärson, praegu on koguduse hooldajaõpetaja Vallo Ehasalu. Kogudus on oma õpetaja ootuses. Helve-Sirle ja Toivo Päid on optimistlikud – tööpuudust koguduses ei ole. Muuga on nii, nagu on.
Rita Puidet

Helve-Sirle Päid
Eestimaa uhkuse tiitel 2009
EELK tänukiri 2013
Rõngu valla aukodanik 2017
Eesti Kultuurkapitali preemia 2017
Toivo Päid
Aasta vanaisa 2011