Kolm sõnumit

Elame muutuste ajas ja ka ajakirjandus muutub. Kui Eesti Päevaleht lõpetab paberlehena aprillist, siis Eesti Kirik jätkab kõige pikemaajalise paberlehena teist sajandit. Ka meie lehes on muudatused: alustame digitellimustega, toimetus kolib uutesse ruumidesse ja paberleht ilmub kolm korda kuus. Sihtasutuse esimehena kutsun kõiki lehte tellima ja olema lehe kaastöölised nii palveosaduses kui  autorina. Peatoimetaja Liina Raudvassar sõnastas neli aastat tagasi ametisse asudes tulevikupildi aastaks 2025, „visiooni, mis  on kantud missioonist kesta“. Tema eesmärk oli: 1) viia fookus tellijale – suurendada lugejaskonda tellijaskonna arvel; 2) leida viis uue põlvkonnani jõudmiseks – tarbijasõbralik veebipõhisus; 3) tõhustada digivõimekust, ohustamata paberkandjal EK-d; 4) jõuda iga EELK vaimulikuni; 5) kasvatada tulubaasi ja suurendada lehe omaniku poolset doteeringut; 6) leida kaadrikoosseisus optimaalsed lahendused; 7) hoida kirikut koos ja kogudusi pildil.

Toetame siis neid eesmärke. Nii toimetuse kolleegium kui SA nõukogu tahab anda parima. Sellel nädalal pidasime viimase SA nõukogu koosoleku praegustes  ruumides Ülikooli tn 1. Toimetus plaanib asuda Tartus Riia tn 22–5. Loodan, et see on võimalus väiksemal pinnal jätkata õnnistatud tööd.

Teine sõnum on seotud eile alanud vaimulike konverentsiga. 35 aastat tagasi saime kutse EELK usuteadlaste konverentsile, mis toimus 21.–22. veebruarini 1989. Võtsime Tallinnas toimunud üldkogul vastu EELK Õpetajate Konverentsi kodukorra, et jätkata 1919 loodud Usuteadlaste Konverentsi tegevust uuel ajal ja uutes oludes. Alanud vaimulike konverents kutsub meid mõtlema kiriku ülesandele tänases maailmas.

Kolmas sõnum – 2. veebruar on Eesti riigi tänupäev.

Tartu rahu lõpetas 431 päeva kestnud sõja, mis nõudis 5000 langenut eesti rinnetel. 10% rahvast oli rindel ja võitles Eesti Vabariigi eest. Rahu ei tulnud kergelt ei sõjas ega diplomaatias. Rahulepingut ei toetanud lääneriigid. Nad tunnustasid küll Eestit de facto, kuid täielikuks iseseisvuseks vajati de jure tunnustust. Läbirääkimistel lääneriikidega pidi välisminister Jaan Poska tõdema, et suure Venemaa vastu ei lähe nad Eesti eest tulle. Vaatamata kõigele algasid läbirääkimised.

Poska kirjutas Tartust tütrele: „Kas midagi välja tuleb – teadmata. Kindel, et enamlased tahavad rahu, aga niisamuti, et nad tahavad rahu mitte rahu pärast, vaid mõne teise eesmärgi kättesaamiseks.“ Jaan Poska kuulas vastaspoolt rahuga, esitas argumente ning pakkus kompromissi. Ta toetus loogikale ja asjatundmisele. Rahuleping sündis. „Tänane päev on kõige tähtsam Eestile tema 700-aastases ajaloos – täna esimest korda Eesti määrab ise oma tuleviku saatust,“ ütles Poska pärast lepingule allakirjutamist.

Kahetsusväärne on, kui arvatakse, et tähistame veel viimaseid kordi Tartu rahu aastapäeva. Kui 1940. aastal okupeeris Nõukogude Liit Eesti, eraldati maid Venemaale. Pärast Eesti Vabariigi taastamist 1991 jäi osa maadest ja on praegugi Venemaa koosseisus. Eesti tõstatas taasiseseisvumise järel Tartu rahulepingu järgsete piiride taastamise. 1993 kehtestas Venemaa ühepoolselt riigipiirina endise Vene NFSV administratiivpiiri ja eiras Tartu rahulepingu piiri. 2014 allkirjastasid Eesti välisminister Urmas Paet ja Venemaa välisminister Sergei Lavrov Moskvas järjekordse Eesti-Venemaa piirilepingu. Uus piirileping ei ole jõustunud ja ootab mõlema riigi parlamendi ratifitseerimist.

Riigipiir on vaid üks punkt Tartu rahulepingust. Tartu rahu oli ja on Eesti diplomaatia suurvõit. Rahu ei ole vaid sõja puudumine – rahu on eluviis. Tartu rahuleping on ürik, mis on elanud oma elu üle aegade ja põlvkondade ning on üks meie vabariigi sünnidokumente. Tartu rahuleping kirjutati alla küünlapäeval ehk küünlamaarjapäeval. Eesti on Maarjamaa ja aastal  1215 kinnitas seda ka Rooma, selleaegne Euroopa keskus.  Küünlamaarjapäev on rõõmupäev. Haapsalu noorkotkad ja kodutütred süütavad 104 küünalt teele Vabadussõjas langenute samba juurest Jaani kirikusse. Küünlal on eriline tähendus mitte üksnes ajaloos, vaid ka tänapäeval. Süütame küünlaid Ukrainas hukkunute mälestuseks. Me ei unusta, mis oli Eesti rahu hind 104 aastat tagasi ja mis on rahu hind täna.

Palvetan rahu pärast! Elagu Tartu rahu!

Tiit Salumäe

piiskop emeeritus