Komberuumi mõistest ja seostest

Vabariigi president Kersti Kaljulaid on oma kõnedes korduvalt kasutanud mõistet komberuum. Tees on – kõik, kes aktsepteerivad meie kombe­ruumi, on teretulnud ning selliste siia saabuvate indiviidide arvel võib kasvada rahvastik, areneda majandus ja kultuur. Mõistet komberuum teaduslikus kirjanduses ei kasutata ja seda võib käsitleda eesti tuletisena. Samas ruumi mõiste pole sotsioloogias võõras ja idee väljendub väljateoorias.
Kõik sotsiaalne eksisteerib mingis geograafilises ruumis ning ruum ja populatsioon on lahutamatud. Ruumile annab sotsiaalse tähenduse aga populatsiooni loodav mentaalne reaalsus – ruumil kui konstruktsioonil on elemendid, mis alati omavad ka mingit eripära. Ruum kui sotsiaalne väli koosneb a) seal toimetavatest isikutest ja nende positsioonist, b) riigi normidest, c) sotsiaalsete gruppide positsioonist ja nende normidest (siia kuuluvad ka kogudused), d) populatsiooni käsutuses olevatest ressurssidest.
Isiku jaoks moodustub sotsiaalse õppimise kaudu otsustusväli, kus ta püüab optimeerida oma käitumist, saades võimalike võidu (vara, sotsiaalsed suhted) ja kaotades minimaalselt. Seega nn komberuum ehk käitumisalternatiivide võimalik kogum kujuneb nii riigi kui ka gruppide normide alusel.
Normid põhinevad väärtustel. Gruppide normid võivad olla vastuolus omavahel, aga ka riigi normidega. Grupid püüavad oma norme kehtestada teiste gruppide suhtes grupivälistes kontaktides, aga samuti viia oma grupi norme seadusandlikule tasemele.
Migratsiooni puhul saabuvad siia isikud teistmoodi otsustusväljast. Otsustusväljad võivad indiviidi jaoks olla konfliktis ja see on talle oluline, sest indiviid peab igapäevaelus toimetamiseks sõlmima kontakte – lihtsamalt öeldes tegema tehinguid. Tehingud nõuavad usaldust ja koostööd. Kui otsustusväljad on liiga erinevad, siis usaldus- ja koostööriskid on liiga suured ja kontaktist hoidutakse.
Eestisse saabunud isikul on järgmised võimalused: a) võtta üle kohalik otsustusväli ehk assimileeruda, b) säilitada küll oma otsustusväli, kuid formaal­selt teeselda kohaliku otsustusväljaga liitumist, c) võtta vaenulik hoiak ja püüda peale suruda oma otsustusvälja.
Probleem Eestisse saabunud migrandi jaoks on vastava religiooni väärtustel põhinevate religioossete grupinormide järgimine. Kui ilmalike normide üle võib arutada ja on loomulik nende muutmine, siis religioossed normid on üsna tihti imperatiivsed ehk mittekaubeldavad. Neid tajutakse jumala poolt antutena ja ainult jumal või tema prohvet võiks neid muuta või teisiti tõlgendada.
Kui nn komberuumid on religioosses konfliktis (teatud käitumislaadid – töötamine, riietus, söömine; meeste ja naiste positsioon), siis kohaliku komberuumi aktsepteerimine võib viia migrandi seniste sotsiaal­sete sidemete katkemiseni ja identiteedi muutumiseni.
Eestis on seni pööratud tähelepanu migrantide päästmisele sõjast ning mõnel juhul ka raskest majanduslikust olukorrast. Samas pole piisavalt tähelepanu pööratud indiviidide otsustusväljade erinevustele ning igapäevaelus toime tulematusele.
Meile tundub, et halal-liha nõudmine või riietusprobleemid või intressitoodete mittekasutamine panganduses on kapriis, tegelikult on probleem nõudes muuta identiteeti. Näiteks sealiha sööv ja alkoholi tarbiv muslim pole lõunapoolsete populatsioonide mõistes enam tõeline muslim. Seega on tungivalt vaja migrantide Eestisse toomisel uurida nende usuliste vaadete jäikust ning otsustada ka niimoodi kohanemisvõimekuse üle.
Omaette küsimus on senise tasakaalu säilitamine – kui palju Eesti põline elanikkond nõustub järeleandmistega. Senine seisukoht on, et usuvabadus peab olema ja kui kuritegusid toime ei panda, siis igaüks võib uskuda mida tahes ja mis tahes kombel. Probleem tekib siis, kui usulised piirangud kajastuvad igapäevaelus – kaubanduslikes tehingutes, töökorralduses jne. Seni on olnud kindel printsiip, et igaühe eraellu ja vaba aega ei sekkuta. Kas me aga aktsepteerime migrantide mugavuse nimel ka näiteks šariaati igapäevasuhetes?
On räägitud ka kultuurilise mitmekesisuse kasust. Seda on seostatud arusaamisega erinevate kommete olemasolust. Kuid igapäevaelu pole kultuurifestival. Erinevused komberuumis nõuvad ressursse erinevuste ületamiseks (aeg, juristide jne palkamine). Ega me tegelikult ei tea täpselt kontaktikulude suurust. Rikastamise puhul peaks rääkima võidust – milline on ikkagi sotsiaalse võidu olemus ja struktuur ning kui suured on kaotused ja kuidas võite ning kaotusi mõõta.
Max Weberi järgi lääne kapitalistlik majandus põhineb protestantlikul eetikal. Milline on aga majandus ja sellest tulenevalt sotsiaalne eetika teistmoodi religioosse maailmatunnetuse puhul? On aeg, et kirik arutleks mitte ainult kirikurituaalide üle, vaid ka religioossete normide mõjust majandusele (lepingud, töökorraldus), komberuumide võimalikust konfliktist ning kiriku rollist konfliktis.

 

 

 

 
Alver Aria,
Tartu ülikooli majandusteaduskonna kaubandusõiguse lektor