Peapiiskop Urmas Viilma kõne advendimõtisklusel

Austatud eminentsid ja ekstsellentsid, daamid ja härrad, head õed ja vennad!

Jõulurahutus

Läänekristlastel algab esimese advendiga uus kirikuaasta. Kui vaatame möödunule tagasi, tuleb kurbusega tõdeda, et ka lõppenud aastal on maailmas paiku, kuhu jõulurahu ei ulatu ega saabu. Seni, kuni inimkonnast keegi kannatab, ei saa teised olla lõplikult muretud ja õnnelikud. Jõulurahu asemel on jõulurahu puudumine – jõulurahutus.

Nii seisab ka Ukraina rahvas silmitsi juba kolmandate sõjaaegsete jõulupühadega. Jõulurahu on rahvalt vägivallaga röövitud. Selle asemel, et slaavi keelepuu Ukraina harule saata jõulude puhul rahu ja õnnistuse sõnum, läkitab Kreml preestrite õnnistusel sinna rakette ja droone, mis jõulurahu ja jõulurõõmu kõrval röövivad iga päev inimeste elusid.

Ka seal, kus jõululaps Jeesus sündis ja külast külasse rännates rahusõnumit kuulutas, pole rahu. Kõrge müüriga ümbritsetud Petlemmas oodatakse erilise igatsusega, et inglite laul „Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!” (Lk 2:14) võiks saada tõeks ka Jeesuse sünnilinnas. Jeruusalemm, mille väravatest Jeesus eeslisälu seljas sisse ratsutas, ootab endiselt Rahukuninga saabumist. Nutumüüri ääres palvetavad juudid, Gazas nutavad orvuks jäänud lapsed. Rahu asemel on pisarad ja kättemaksuiha.

Tulevikku suunatud lootus

Eesti luteri kiriku jaoks oli lõppenud kirikuaasta ajalooline mitmel põhjusel. Üle kaheksa aasta võisime taas koguneda kirikupäevale ja vaimulikule laulupeole, et laulda ja hõisata rõõmust, mis levib üle maa. Mitme tuhande pealise laulukoori ja sama suure kuulajaskonnaga pidu südasuvise pärimuskultuurilinna Viljandi lauluväljakul oli kõigi osalejate jaoks unustamatu elamus, mis tõi sõjapelus rahvale vähemalt mõneks ajaks rahu südamesse ja rõõmu palgele. Kaua oodatud, korraldajate poolt hästi ette valmistatud südamliku ja helge repertuaariga pidu jõudis tänu siseministeeriumi toetusele ning Rahvusringhäälingu vastutulelikkusele ja professionaalsele meeskonnale otseülekande kaudu kõigi televaatajateni.

Mööduval aastal vahetus lõplikult ka Eesti luteri kiriku juhtide põlvkond. Senised piiskopid Tiit Salumäe ja Joel Luhamets andsid oma valdkonnas vastutuse ja juhtimise üle mantlipärijatele piiskop Ove Sanderile, piiskop Anti Toplaanele ja piiskop Marko Tiitusele. Kirikuvalitsus sai ka oma ajaloo noorima liikme. Assessoriks valimise hetkel veel 26aastasel Mattias Haameril tuleb koos teiste kirikuvalitsuse liikmetega lahendada mõistatus, kuidas kirik võiks oma sõnumiga kõnetada paremini nooremat põlvkonda.

EELK kirikukogu tegi volbripäeva eel ajalugu, kui otsustas taastada peaaegu endisel kujul Eesti- ja Liivimaa reformatsioonieelse kirikliku jaotuse. Eesti luteri kirik jaguneb nüüdsest territoriaalselt neljaks piiskopkonnaks: Tallinna peapiiskopkonnaks, Põhja-Eesti piiskopkonnaks, Saare-Lääne piiskopkonnaks ja Lõuna-Eesti piiskopkonnaks. Loodan, et kirikujuhtidest piiskoppide vahetu side vaimulike, koguduste juhtide ja liikmetega ühendab harali vajuvat kirikut senisest rohkem.

Lõppeval aastal tähistas ainus Eestis ilmuv kristlik nädalaleht ajaleht Eesti Kirik oma sajandat aastapäeva ning sooritas sel puhul digihüppe, hakates ilmuma lisaks paberlehele ka digilehena. Kas see samm lõi eeldused lehe jätkusuutliku ja järjepideva ilmumise jätkumiseks terveks uueks sajandiks, näitab aeg. Kogemus ja usk kinnitavad, et kui miski on Jumala poolt õnnistatud, jääb see püsima. Usun, et nii on see ka ajalehega Eesti Kirik.

Usaldus ja kaitsetahe

Polariseerumine maailmas süveneb ja tasakaal, mis on rahu garandiks, on habras. Kui mistahes vastasseisudes saavutab keegi domineeriva ülekaalu teise või teiste üle, muutub demokraatia hapraks. Keegi ei oska ennustada, milliseks kujuneb maailm Ameerika Ühendriikide järgmise presidendi ametisse asumisel. Maailma suurima majandusega ja sõjalise väega riigis muutuvad jõujooned vastupidiseks võrreldes viimastel aastatel valitsenud administratsiooni omadega. Selline muudatus võib luua uue stabiilsuse või lootuse selleks hoopis kustutada. Ajalugu tunnistab, et kui keegi saab valimistel jõulise ülekaalu, kipub kõik valimiste eel ja käigus lubatu sootuks ununema ja eesmärk hakkab pühitsema abinõu. Paraku ei ole see teisiti ka meie kodukamaral.

2023. aastal oma erakonna valimisprogrammis tollase peaministri Kaja Kallase poolt lausutud sõnad kõlavad täna, mil majanduslangus on kestnud peaaegu kogu selle aja, mil Eestit on järjest valitsenud sama erakonna poolt juhitud koalitsioonid, ülimalt õõnsalt: „Mõistame, et ajal, kus üks kriis ajab teist taga, peavad inimesed saama oma riigi peale loota, ning tundma, et mitte kedagi ei jäeta raskes olukorras üksi.“ [1] Täna tunnen, et need sõnad on läinud täide pisut paradoksaalsel moel. Raskes olukorras on rahvas hoidmas ühte, kuid hoopis valitsus on jäänud üksi.

Seda kinnitavad riigikantselei viimase küsitluse tulemused, mille kohaselt tõusis nende inimeste arv, kes oma valitsejaid umbusaldavad, üle 50% vahetult pärast 2023. aasta valimisi ja koalitsiooni moodustamist. Usaldamatuse süvenemine näitab sellest ajast peale püsivat kasvutrendi.[2] See näibki olevat ainus pikk plaan, mis sellel koalitsioonil maksutõusumaratoni kõrval on ette näidata. Riigi peale inimesed loodavad ja Eestimaad armastavad, kuid üht levinud kalambuuri parafraseerides pean tõdema, et ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes usaldaks praeguste valitsejate otsuseid ja oleks nendega rahul. Riigikogu ja valitsust usaldas III kvartali lõpus vaevalt kolmandik uuringus osalenutest. (Riigikogu usaldas täielikult 2% ja pigem usaldas 25%. Valitsust usaldas täielikult 4% ja pigem usaldas 27%. Riigikogu ei usalda üldse või pigem ei usalda 68% vastanutest ja valitsuse puhul avaldab oma umbusaldust 64% vastanutest.)

Kui mõtlen, kuidas avaldab rahva usaldamatus juhtide vastu mõju inimeste kaitsetahtele, tunnen ennast kindlalt ainult seetõttu, et rahva usaldus kaitseväe vastu on kõrge: 73% ja politsei vastu lausa 82%. Ka Eesti Vabariigi president Alar Karis väärib 65% rahva usaldust.

Milline on Eesti rahva usaldus kiriku vastu, seda riigikantselei ei ole uurinud. Kiriku ülesanne ei olegi meeldida kogu rahvale, vaid täita Kristuse antud ülesannet ning seda tehes teenida kogu rahvast. Ka neid, kellele kirik ei meeldi või kes kirikut ei usalda. Selles jagame tegelikult riigi juhtidega sarnast missiooni.

EELK kui konservatiivne liberaalne kirik

Peavoolumeediast võime leida arvamusi kiriku süvenevast konservatiivsusest. Nišimeedia seevastu süüdistab kirikut liberaliseerumises. Eestis on tavaks vastandada omavahel konservatiivsust ja liberaalsust, kuid päriselt ei ole tegemist vastandlike maailmavaateliste vooludega. Enamik Eesti konservatiive on liberaalid, sest vankumatult eesti rahvuse, keele ja kultuuri eest seistes seisavad nad sama kindlalt sõnavabaduse, valimisõiguse, ettevõtlusvabaduse, mõttevabaduse, usuvabaduse ja kõige muu eest, mis esindab liberaalset demokraatiakorraldust ja üksikisiku vabadust esindavat maailmavaadet. Konservatiivsusega ehk alalhoidlikkusele, traditsioonide austamisele ja ajatutele väärtustele toetuva maailmavaatega ei põrku liberaalne, vaid pigem progressiivne maailmavaade, mis esindab pidevat uuenduslikkust, lõputut arengut, kõige kasvu ja selle saavutamiseks teostatavaid sotsiaalseid reforme, mis kõigutavad ajatuid väärtusi ja lõhuvad kultuuri juuri.

Mõeldes kiriku rollile kohati lausa agressiiv-progressiivset arengut taotlevas lääne ühiskonnas, kuhu me ka Eestis kuulume, on oluline, et kirik oleks konservatiivne liberaalne kirik. See tähendab ühest küljest ülesannet olla konservatiivsust esindavalt alalhoidlik ja püsiv oma õpetuses, väärtustes ja traditsioonides, samal ajal säilitades ja taasmõtestades püsivalt oma konfessionaalset identiteeti. Teisalt peab kirik nägema ennast osana kaasaegsest liberaalsest ühiskonnast, kus tuleb olla avatud dialoogile ning valmis esitama küsimusi oma rolli ja missiooni kohta üha ilmalikustuvas keskkonnas ning pakkuma Piibli õpetusel püsides ja pühakirja tõlgendades uuesti sõnastatud vastuseid.

Kui kirik loobub muutuvas maailmas iga järgneva põlvkonna poolt esitatud küsimustele vastuste uuesti sõnastamisest ja pühakirja tõlkimisest inimeste jaoks mõistetavasse keelde, loobub kirik ise Kristuse poolt talle antud konservatiivsest liberaalsest missioonist pidevalt kõiki õpetada, mis eeldab dialoogivalmidust, ja samal ajal pidama seda, mida Jeesus ise on käskinud (vt Mt 28:20). Kui kirik ei osale tänapäeva teoloogilises diskussioonis ega loo ise teoloogiat, vaid toetub ainult varem valmis sõnastatud dogmadele, loobudes nende taassõnastamisest tänase päeva tarvis, saab tervislikust konservatiivsusest regressioon – toimub tagasiminek sinna, kus ei ole enam ligimest, keda kõnetada või teenida, vaid on jäänud ainult surnud kirjatäht ja tuimad normid.

Teoloogilise arutelu strateegia

Nii nagu ühiskonnas üldiselt, on ka kirikus muutunud viimastel aastatel sagedaseks vastandumine lahkarvamusi tekitavatel teemadel. Ühiskonna vastandumisest tuleb leida ühiselt väljapääs. Siin soovib Eesti luteri kirik otsustavalt tegutseda ning on võtnud sihiks õppida rääkima ka rasketest asjadest osaduslikult, hingehoidlikult ja prohvetlikult. Selleks tuleb senisest enam tähelepanu pöörata teoloogilistele aruteludele teemadel, mis on ühiskonda pingeid lisanud. Leides, et teoloogiline diskussioon ei saa ohustada ühegi kirikuliikme usulist identiteeti ja usukindlust, vaid annab võimaluse oma veendumusi jagada ja oma isiklik usk läbi katsuda, oleme koostanud ja heaks kiitnud „Teoloogilise arutelu strateegia aastateks 2024–2029“[3].

Strateegia, mida asume eelolevatel aastatel ellu viima, näeb ette teoloogilise diskussiooni hea tava loomise ning sõnastab ka teemad, millega tööle asume. Nõnda loodame juba järgmisel aastal asuda tegelema Piibli autoriteedi ja tõlgendamise ning luterliku identiteedi küsimustega. Sealt edasi järgnevad käsitlemise alla võetavate teemadena loodu(s)kaitse ja elukeskkonna jätkusuutlikkuse, elu alguse ja pühaduse, soolisuse ja seksuaalsuse, abielu tähenduse ja pühaduse, elu lõpu, surma ja igavese elu küsimused. Kümnendi lõpuks oleme jõudnud loodetavasti tegeleda evangeeliumi ja kiriku missiooniga tänases Eestis, nagu ka armulaua ja armulauaosaduse küsimustega. Püüame kirikusiseses diskussioonis esindada avatud ja tsiviliseeritud arutelukultuuri erinevate osapoolte ja arvamuste vahel, soovides olla sellega eeskujuks kogu ühiskonnale.

Väljakutsed usuvabadusele

Eeloleval 2025. Issanda aastal ootab ristirahvast ees üle pika aja taas võimalus tähistada Issanda Jeesuse Kristuse ülestõusmist üle maailma ühel ja samal ajal, sest Kristuse ülestõusmispühad langevad nii ida- kui läänekirikus samale ajale. See on võimalus koostöötahte ja osaduse rõhutamiseks ning ligimesearmastuse väljendamiseks. Eriti oluline on see Eestimaal, kus maailmavaateline ja kanooniline lõhe ei kulge enam teineteisest kaugel asuvate patriarhide vahel, vaid on süvenemas Maarjamaa õigeusklike, nagu ka keele- ja rahvusrühmade vahel. Vabaduse eest seismine ja vabaduse hoidmine on muutnud aktuaalseks küsimuse usuvabaduse tegelikust olukorrast riigikirikuta Eestis, kus riik peab hoidma kirikute autonoomiat ning vältima usu- ja kirikuellu sekkumist.

Venemaa sõda Ukrainas on toonud ka Eestis usuvabaduse küsimuse teravamalt esile kui ilmselt kunagi varem pärast Eesti iseseisvuse taastamist. Õhus on rida küsimusi. Kas Eestis registreeritud Vene Õigeusu Kiriku osa ehk Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku ja mõne selle eriosa juriidiline ja kiriklik ehk kanooniline seotus sõda õhutava ja õnnistava kirikupea patriarh Kirilliga on julgeoleku ohuks Eesti riigi iseseisvusele ja rahvale või mitte? Kas juriidilisest alluvusest lahti sidumisest piisab julgeolekuriskide maandamiseks või mitte? Kas kanoonilisest alluvusest lahti sidumise nõudlik väljendamine ministri poolt on kiriku autonoomiasse sekkumine ja seeläbi usuvabaduse riive või mitte? Mida tähendab sellise pretsedendi loomine ühe kiriku puhul teistele kirikutele ja kogu usklikkonnale ning oma usu isiklikule ja kollektiivsele tunnistamisele pikas perspektiivis?

Kui Eestis ei ole riigikirikut ehk riigiusku kui riigiveendumust, ei tohiks riigis tekkida olukorda, kus riigiusuks saab ühel hetkel vargsi ateism, mida ametlikult ja varjamatult soositakse ja eelistatakse ning mille varjus muud usulis-filosoofilised maailmavaated enesele allutatakse. Märgid sellistest tendentsidest on minu hinnangul eriti Eesti hariduselu korralduses märgatavad.

Aasta tagasi luteri kiriku poolt algatatud petitsioon mittekonfessionaalse usundiõpetuse kõikides kooliastmetes kohustusliku õppeainena õppekavasse lülitamiseks ja selle toetuseks rahvahääletuse korraldamiseks õnnestus sedavõrd, et lõppeva aasta oktoobris arutas riigikogu kultuurikomisjon usundiõpetuse küsimust avalikult istungil. Arutelul, millel osalesin luteri kiriku esindajana koos piiskop Marko Tiitusega, esitasin küsimuse, miks teadmistepõhises, pluralistlikus, avatud ja demokraatlikus riigis, nagu seda on Eesti Vabariik, ei õpetata usundiõpetust kõigile õpilastele, vaid ainult valitud, peaaegu privilegeeritud osale meie uuest põlvkonnast. Miks saab ainult osa õpilastest omandada teadlikult ja hinnata kriitiliselt teadmisi, oskusi ja hoiakuid, mis toetavad nende kõlbelist arengut, vastutustundlikku eetilist elamisoskust ja maailmavaate kujunemist, ja millel põhineb üksteisemõistmine, respekt, avatus ning valmisolek dialoogiks ja koostööks? Kas ülejäänud õpilased seda ei vaja? Kas osa ühiskonda vaevavatest probleemidest – polariseerumine, vaimse tervise kriis, kultuuri- ja maailmavaatelised konfliktid jne – oleks paremini hallatud, kui kõigil meie tulevikupõlvkondadel oleks parem usualane kirjaoskus?

Tunnistatud usk

Usuvabaduse juurde kuulub oma usu järgi elamise ja usu tunnistamise võõrandamatu õigus. Seda olulisem on Eesti Kirikute Nõukogu otsus pühendada järgmine aasta teemale „Tunnistatud usk”. Möödub just 2025. aastal 1700 aastat Nikaia usutunnistuse sõnastamisest. See usutunnistus ühendab kogu maailma kristlaskonda ja on üheks oluliseks aluskiviks kristliku kultuuri vundamendis. Seda tähenduslikum on ilmaliku ühiskonna väljakutsete keskel oma ühise usu avalik tunnistamine Eesti kõigi kirikute poolt ühiselt. Kas see ka õnnestub, sõltub oikumeenilise koostöötahte tugevusest.

Tulevik on meile teadmata, kuid nagu olevik, on ka tulevik Jumala kindlates õnnistavates kätes, mistõttu julgeme sinna Jumalale lootes astuda.

Soovin kõigile rahulikku ja ilusat advendiaega, rõõmsat jõuluootust ja õnnistatud uut, peagi saabuvat Issanda aastat!

---

[1] Reformierakonna programm 2023. aasta riigikogu valimistel, https://reform.ee/riigikogu-valimised-2023/valimisprogramm

[2] https://www.riigikantselei.ee/sites/default/files/documents/2024-10/2024%2009%20AA%2020%20seire%20raport.pdf

[3] Dokument „Teoloogilise arutelu strateegia 2024–2029“, https://eelk.ee/wp-content/uploads/2024/03/Teoloogilise-arutelu-strateegia-2024.pdf