Kõnekas interjöör

Et oleks paik, kus jutule tulijaid segamatult vastu võtta ning vaimulikuna end jumalateenistuseks valmis seada, selleks on Tartu praost Ants Tooming Peetri kiriku käärkambri oma käe järgi sisse seadnud õdusaks töökambriks.

Hiilgeajal 24 000 liikmesannetajaga linnakogudusel oli enne sõda kaks pihtkonda ja ka kaks pastoraati. Mõlemad hooned hävisid. Esimese pihtkonna pastoraadist on Peetri kirikuaias alal veel trepp, teise pihtkonna omast pole sedagi, pühakojast pisut eemal asunud kirikla rusudele ehitati nõukogude ajal korterelamud.
Koguduse kantselei kolis algul õpetaja korterisse, alates 80ndatest kohandati selleks Peetri kiriku käärkambrid, Peetri kogudusele üks ja Maarja kogudusele (lahkus Peetri kirikust alles 1996) teine.

Kaosest korda
Kui Ants Tooming Kolga-Jaanist 2010. aastal Tartu Peetrisse tuli, puudus tal vaimulikutööks kohane ruum. Ligi 30 aastat Peetrit teeninud õpetaja Kalle Mesila oli veel kantseleist välja kolimas ning oli selge, et kaks vaimulikku ühte ruumi ei mahu. Nõnda kujuneski Toominga esimeseks teoks uues kohas seada korda käärkamber. Väheldane ruum on liigendatud kolme uksega: peale välisukse on veel kirikusaali viiv uks ja kolmas, mille juurde tõuseb järsk puutrepp, avaneb kantslisse.
„Aastatega tõeliseks kolikambriks muutunud ruum oli maast laeni sodi täis,“ kirjeldab Tooming tohuvabohu seisu käärkambris, mis täna jääb silma iga-ese-omal-kohal-stiiliga.
Paari päevaga oli ülearune kambrist viidud ning esmane remontki tehtud. Natuke kauem võttis aega koguduse omandisse kuuluva kunstivara uuenduskuur. Pruuniks võõbatud põrandalauad puhastati ja õlitati, samuti puhastati vanast värvist muinsuskaitse alla kuuluv endine kapp-käimla, kuhu rajatud kapis praostihärra täna oma ametiriideid hoiab.

Peremehe maitse
Aastatega on siia saanud neidki raamatuid, esemeid ja pilte, mis seotud Ants Toomingaga – need on talle kingitud või on ta ise reisidelt toonud. Kui Tooming 2015. a Tartu praostkonna praostiks valiti, omandas altaritagune kamber ka praosti kabineti funktsiooni. „Palju neid inimesi ikka praosti jutule tuleb,“ tõrjub Tooming ning lisab, et rohkem võtab ta siin vastu ikka oma kogudusest jutule soovijaid.
Justkui mantlipärijale pilguga kindlust pakkudes on seinal kõigi kaheksa vaimuliku pildid, kes Tartu Peetrit teeninud. Riiulil on aga nende peapiiskoppide fotod, kes Toomingale eriti tähenduslikud: EELK esimene kirikupea Jakob Kukk; Toominga ordineerinud Jaan Kiivit, vanaisa Alfred Tooming ning Andres Taul.
Suur õlimaal võimsas raamis kujutab legendaarset Tartu ülikooli teoloogiaprofessorit A. Christiani, kes Toominga sõnul oli „midagi Urmas Petti taolist meie ajal, kes väsimatult ja tulemuslikult kaitses luterlust“. Samuti on seinal suurtes mõõtudes portree teoloog Traugott Hahnist, kelle enamlased 1919. aastal hukkasid. Veel mitu Õnnistegija pilti ja muidugi usuisa Martin Luther ise.
On ka esemeid. Praost tutvustab: „Siin on altari kohalt tükk laelauda, mis tihedalt mürsukilde täis. See on oreli originaalvile. See on kiriku ilutorni muna, ikka originaal. See on sepistatud nael kiriku katusest. Tahutud kivi kirikuesisest sillutisest …“ Sellega ei lõpe tallel olevate esemete nimekiri. Palvehelmed silma ei jää.

Lutheril reha käes
Jõudes tutvustusjärjega esmapilgul märkamatuks jäänud raamitud reproni, jagub praostil juttu kauemaks. Saan kuulda, et tegemist on kuulsa kunstniku Lucas Cranach noorema 1569. a loodud gravüüriga, mille originaal asub Wittenbergi linnakirikus.
Juba esimene kord Lutheri jälgedes Saksamaale jõudnud Toomingale jäi see töö meelde ja teisel visiidil teadlikult sooritatud ostu tulemusel ripub see nüüd praosti kirjutuslaua lähistel. Tuletades meelde luterluse olemust olla heaks aiapidajaks Issanda viinamäel. Pilt kujutab kahte kristlikku maailmakäsitlust. Tehtud siis, kui reformatsiooni suurkujud eesotsas Martin Lutheriga olid juba surnud, aga nende ideed elasid.
Teatud mõttes on tegemist reflektsiooniga – millise hinnangu andis autor paarkümmend aastat pärast usupuhastust. „Kaks leeri harivad sama viinamäge, aga erineval viisil,“ selgitab Tooming, suunates tähelepanu piki mäge kulgevale eraldusjoonele. Ühele poole jäävad luksuslikus riietuses katoliiklased, teisele poole tagasihoidliku välimusega usupuhastajad, kelle eest palvetab usklike kogu. Iga isik pildil on identifitseeritav. Lutheril on reha käes ning ta on hoos umbrohu rehitsemisega. „See pilt on äärmiselt sümboolne. Eriti toona. Aga ka praegu. Mulle meeldib,“ lõpetab praost.
Liina Raudvassar