Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Koolis, kus on kirikuga sarnane vaimsus

/ Autor: / Rubriik: Uudis / Number:  /

Ettevõtjat ja poliitikut ühendab usk Jumalasse: Ulvar Kullerkupp (vasakul) ja Igor Gräzin Avinurme pastoraadi klaasrõdul enne uue õppeaasta algust.
Liina Raudvassar

Usuteaduse instituudi (UI) sel nädalal toimuvast õppeaasta esimesest sessist ei saa kõik õppurid osa võtta, sest peavad oma teoloogiaõpingutele pühendatud aega jagama kutsetööga seotud kohustustega.

Istume auravate kohvitasside taha pärast Avinurme kirikus toimunud jumalateenistust, kus jutluse pidas vaimuliku asemel usuteaduse üliõpilane Igor Gräzin.
Kogudusele väljakuulutatud kohtumisest tuntud poliitikuga tuleb osa saama nii palju inimesi, et kõik ei mahugi ära ajaloolise pastoraadi suurde kambrisse kaetud laua taha ja peavad oma tooli mahutama „teise ritta“.
Igor Gräzinile meeldib suhelda, on tajuda igast silmapilgust. „Öelge mulle sina,“ kutsub ta koosviibijaid „korrale“, viidates tõsiasjale, et Jumala palge ees ollakse üks pere, ühed vennad-õed Kristuses.
Ta on sõbralik ning asjalik, kuulab ja selgitab. Palvet jätta algatatud teemaderingist poliitika välja on siiski raske järgida, kuna äsjane uudis Igor Gräzini Brüsselisse europarlamenti siirdumisest hoiab ka Avinurme inimeste meeli elevil.
„Oh-hoh-hoh-hoo,“ kõlab Igori huultelt spontaanselt ja ta ruttab rõõmsalt terakätt ulatama seltskonda saabuvale Ulvar Kullerkupule, kes koduteel Mustvee kirikust otsustas Avinurmest läbi põigata, teades, et siin jutlustab sel pühapäeval kursusekaaslane. Teiseks tuleku põhjuseks on soov saada konsultatsiooni pastor loci Rene Alberilt, sest Ulvaril on plaan sarnaselt Avinurme elulaadikeskusele luua ka Nõmme Lunastaja koguduse juurde inimestele mitmesugust tegevust pakkuv keskus.
Tore on jälgida kursusevendade keskustelu, mis Avinurme rahva koduteele siirdudes võtab aina selgemalt fookusesse usuteaduslikud õpingud ja algava õppeaasta.
„Kuidas jutlus läks,“ uurib Ulvar Igorilt ning on mõistetav, et küsimus pole lihtsalt suusoojaks, vaid huvist võtta teema analüüsiks ette. Ta lisab, et arvestades Gräzini avaliku esinemise kogemust, ei teki kursusevellel ilmselt kõhedust ka altari ja kantsli ees.
„Mina olen küll paberis kinni. Tundes ennast veel ebakindlalt, tunnistan, et olen agendasse märkinud ka peensusteni selle üles, mida pean mingil hetkel tegema,“ märgib Kullerkupp, jagades oma praktika kogemusi. Ta meenutab esimesi kaasateenimisi Ilumäel: „Kuigi kirikulisi oli vähe, tundus mulle, et hoone on tulvil inimesi. Justkui kirjakohas, et kus kaks või kolm minu nimel koos on …“
Igor tunnistab, et jutluse ettevalmistus talle vaevaks ei ole, samuti jutlustamine ise. „Et ma tavatsen rääkida peast, kuigi leht koostatud tekstiga on kantslis kaasas, siis tegelikult päris täpselt enne jutlustamist ei teagi, kuhu mõttega välja jõuan. Tänagi avastasin, et ahah, kellaaeg on täis, eks siis peab lõpetama.“
„Olen jäägitult Pauluse teoloogiasse kiindunud,“ tunnistab Kullerkupp, nimetades oma lemmikuks Pauluse kirju korintlastele. „Need on edasi-tagasi läbi loetud. Vaimustab võimalus tuua tänapäeva maailmaga paralleele.“
„Märgin üles, ma pole seda osanud nii vaadata,“ kirjutab Igor koolivenna kirjakohavaliku viiteks üles. Tema konkurentsituks lemmikuks on Piiblis Koguja raamat. Veel inspireerib ka Johannese ilmutusraamatust üleskutse olla külm või kuum, mitte leige (Ilm 3:15–16): „Seda on näha ka meie poliitilisel maastikul, kui poliitikud ei oska ennast õieti positsioneerida, et on nad siis parem- või vasakpoolsed. Seega nad ei ole need ega teised.“
Küsimusele, kuidas suhtuda lähenevasse sessi, vastab Igor Gräzin, et seoses tööülesandega Brüsselis ei saa ta ilmselt kõigist õppesessioonidest täies mahus osa võtta, aga „raamatuid saab lugeda igal pool ning ka koolitükke ette valmistada“.
On võimatu ära tuua kõike positiivset, mida kursusevennad instituudi aadressil väljendavad. Kahekordse doktorikraadiga Gräzin ei eita oma varasemat pagasit akadeemilises vallas, aga ometi peab ta UIst saadud kogemust senisest erandlikuks. „Juba koolimaja on absoluutselt eriline. Ma arvan, et isegi igas kirikus ei ole sellist vaimsust nagu Pühavaimu tänava majas. Lähed välisuksest sisse ja – kõik mured ja eluraskused taanduvad. Päriselt ka.“
Kullerkupp on nõus: „Vaimsus, mis koolist tuleb, kannab. See aitab ületada raskused ja mõjub vahel lausa psühhoteraapiliselt.“
Liina Raudvassar