Koolitööst on rõõmu

„Ma tahan sinuga rääkida,“ ütles direktor Helmer Jõgi 22. detsembril 2016, kui olin just lõpetanud Jaan Poska gümnaasiumi jõulujumalateenistuse Tartu Pauluse kirikus. Orel veel mängis ja kirikutäis lapsi sättis pidulikele riietele talvemantleid peale. Jõgi, minu kunagine matemaatikaõpetaja ja direktor Treffneri kooli päevilt, oli 2011. aastal asunud juhtima vastmoodustatud Poska gümnaasiumit ning oli otsustanud teha sellest Eesti parima kooli. No räägime siis!

Jaanuaris kohtusime Helmer Jõgi kabinetis Vanemuise tänaval samas majas, kus paljude aastate eest kirjutati alla Tartu rahu. „Tead, meil oleks vaja kedagi, kes filosoofiat õpetaks,“ alustas direktor oma juttu ja lisas mõned meelitavad sõnad oma endisele õpilasele. Mul oli seljataga kuus aastat pedagoogikogemust Kambja põhikoolis. Olin andnud erinevaid tunde, kuid filosoofia oleks olnud midagi uut.

Olin tänulik kutse eest, kuid teadsin kohe, et see ei ole minu jaoks. Ütlesin, et Tartus on neid, kes filosoofiat minust paremini annaksid küll ja küll. Aga ma võiksin õpetada midagi muud, mida mina paremini tunnen, näiteks piiblilugu.

Helmer mõtles sekundi või kaks, rehmas siis käega, keerutas huuli ja ütles läbi habeme: „Ähh, õpeta siis pealegi piiblilugu!“ Nõnda algas minu koostöö Jaan Poska gümnaasiumiga, mis jätkub senimaani ja millest on mulle küll olnud ainult rõõmu. Tunnist tulen ikka puhanumana, kui olin sinna minnes.

Igal õppeaastal pakub kool välja valikkursuse „Piiblilugu“, mis annab ülevaate Piibli sisust kaanest kaaneni. Kursuse eesmärk ei ole anda hinnanguid, vaid saada põgus ülevaade lugudest, tegelastest, kohanimedest ja Piibli erinevate osade omavahelistest olulisematest seostest. Eks sellised A ja B ole vajalikud igas õppeaines.

Ei ole ju võimalik arvutada, kui me ei tunne numbreid! Ka raamatute lugemine ei tule kõne alla enne, kui tähed on selged. Sama lugu on Piibliga – me ei saa sellest mõtelda ega selle üle arutleda, kui ei tea, mis seal kirjas on. Oleks küll parem, kui piibliloo tunnid oleksid pikemate vahedega, mitte sagedamini kui üks kord nädalas – siis oleks vahepeal rohkem aega iseseisvaks lugemiseks. Kuid ma olen tänulik sellegi eest, kui kolmel päeval nädalas õpilastega kohtun.

Õppeaasta Jaan Poska gümnaasiumis on jagatud viieks perioodiks ning valikkursus peab mahtuma ühe perioodi sisse. Seni on see alati olnud teine periood, mis algab oktoobri lõpus ja lõpeb detsembri esimeses pooles. Kuue nädala sisse mahub 18 tundi à 75 minutit. Seitsmes nädal on järelvastamiste ja arvestuste jaoks.

Õpilasele, kes on kursuse valinud, on see nagu iga teine õppeaine. Kohustused on samasugused. Et kõik selge oleks, jagan ma alati esimeses tunnis kätte vihikud, kus on kirjas kõigi eelolevate tundide kohta kordamisküsimused. Sisuliselt on need lugemiskontrolli küsimused. Igas tunnis hoolitsen õpetajana selle eest, et kõigile kordamisküsimustele oleksid vastused Piiblist üles leitud. Vastused on lühikesed.

Kõik tunnid algavad tunnikontrolliga. Küsimused võtan ainult etteantud kordamisküsimuste hulgast. Kes on kõik tunnikontrollid edukalt läbinud, pääseb hiljem arvestusest. Kes tunnis hoolega kaasa mõtleb, selle jaoks on tunnikontroll lihtne. Muid kodutöid ei ole.

Mõned piiblilood jutustan ma lühidalt ümber, mõned lõigud loeme klassis salmhaaval järgemööda ette. Nii saab iga õpilane suu lahti teha. Mõnel on kaasas paberile trükitud Piibel, suurem osa leiab telefonist üles lehekülje piibel.net ja nad loevad sealt.

Kogu aeg on klassi ees ekraanil teemakohased illustratsioonid klassikalisest kunstist karikatuurideni ning aeg-ajalt kuulame muusikat, nii klassika kui popmuusika palu, mis jutustavad vastavat piiblilugu või on äratuntavalt inspireeritud sellest. Isegi väga tuntud lugude puhul on õpilastele enamasti üllatus, et kuuldud pala süžee pärineb Piiblist.

Nädal-kaks tagasi lõppes järjekordne piibliloo kursus. Tänavu valis selle 26 õpilast, 13 tüdrukut ja 13 poissi. 11 õpilast käivad kümnendas klassis, 12 olid üheteistkümnendikud ja kolm abituriendid. Kuna valikkursused on samal kellaajal, on need kõik avatud tervele koolile. Vähemalt kaks õpilast tänavusest rühmast on aktiivselt mõne kogudusega seotud, ülejäänud valdavalt ennast usklikuks ei pidanud.

Valdav osa õpilasi tunnistas kursuse alguses, et nende teadmised Piiblist on minimaalsed või puuduvad üldse. „Mina ja Piibel on kaks erinevat maailma,“ kirjutas üks õpilane. Just sellepärast ta kursuse valiski, et silmaringi laiendada. Teine ütles, et „tean mõnda asja Piiblist, aga lugenud ei ole“. Kolmas oli Piibli paar korda lahti võtnud, kuid lugenud ikka mitte. Keegi teatas, et tema kodus hoiab Piibel elektrikapi peakaitset. Asi seegi. Mitmel õpilasel oli Piibli vastu kultuurilist laadi huvi või soov paremini mõista kristlasi. Paar õpilast oli väiksena pühapäevakoolis käinud. Kursuse jooksul paistis, et huvi piibliloo vastu on siiras.

Kui viimane tund läbi sai ja õpilased klassist lahkusid, ütles viimasena asjad kokku pakkinud noormees „aitäh!“ ja lisas, et see oli „ainus päriselt huvitav valikkursus“. Jäin hetkeks mõttesse … Niisuguse meeliülendava hetke osaliseks võib saada ainult piibliloo kursust tehes. Seepärast, armsad piiblitundjad ristiinimesed, teoloogid ja pastorid, minge kooli, teid oodatakse seal!

Kristjan Luhamets