Koorimuusika kirikus

25. aprillil peetakse Tallinnas kirikumuusika konverentsi «Kirikukoor XXI sajandil»

 

Millist erilist rolli etendab XXI sajand kirikukoori elus? Või tahamegi just XXI sajandil anda kirikukoori olemusele uue põhjenduse?
Vaadates konverentsi ettekannete pealkirju – peapiiskop Andres Põder: «Kooritöö aktiivne roll koguduse elus», Ene Üleoja: «Koori roll jumalateenistusel», Tiit Salumäe: «Koori roll koguduses» –, loodan, et ettekandjad on kokku leppinud EELK muusikateoloogilises ideoloogias XXI sajandil ning lähtuvad ühelt ja samalt aluselt.
Luterluses peetakse muusikat Jumala loomistööks
Koor, osana jumalateenistusele kogunenud kogudusest, kõlab koguduse tänu ja ülistusena. Kirikukoori tegevuse aluseks enne XIX sajandit on olnud kiriku sõnum ja olemus, jumalateenistus, sõna ja sakrament, kirikuaastast lähtuv teksti- ja muusikavalik.
Vanast ja Uuest Testamendist leiab alused nii jumalateenistuse tähtsamatele muusikateoloogilistele seisukohtadele kui ka koorilaulule koguduses: kuidas täitutakse vaimuga ja milles see ilmneb, kuidas Kristuse sõna meis rikkalikult asetseb ja sünnib tänulikkus. Siin on vastused koguduse kogunemisest ja kogudusele kuulutusülesande andmisest jumalateenistuses.
Koori- ja koguduselaulus on Jumala lunastusannid meie lähedal. Lauldes ja mängides kogudus (ka koor) pöördub Jumala poole, hüüab abi, kiidab ja ülistab, selles peitub koguduse olemus: Jumal kõnetab loodut inimliku tõelisuse ja inimese suu kaudu. Ise valmistab Ta ka endale koguduse vastuse (Mt 21:16; Hb 13:21). Jumala Vaim läbib kõik liturgia osad, see on Jumala tegu (liturgia – rahva heaks tehtud töö).
Muusikateoloogia ja XXI sajand
XVIII sajandi lõpu ja XIX sajandi muusikateoloogilised ideoloogiad lagundasid kantori- ja koolikooride (sks Kantorei) institutsioonid. XX sajand ja Nõukogude okupatsioon pikendasid seda ajajärku Eestis. Kirikukoor on endiselt jumalateenistuses kirikuaasta temaatikast eraldi seisvaid vabu vaimulikke laulukesi laulev kaunistusinstrument.
XXI sajand võiks tuua muutusi. Muutused eeldavad kiriku suhtumise muutumist, sest maailm ei muutu, kui ise ei muutu.
Kirikumuusikud tuleb kaasata kirikuaasta jumalateenistuste ettevalmistusprotsessi, vajalik on kirikumuusikute koolitus ja oskus kirjutada oma koguduse koori võimalusi arvestavat proprium’i muusikat, koostöö paikkonna teiste kooridega, kirikumuusikute institutsiooni taastamine ja ülalpidamine kirikus.
Kuni paigast on nihkunud usupuhastuse ja ortodoksia aja avar, Esimese Moosese raamatu esimesele peatükile (Jumala loomistööle) toetuv muusikakäsitlus ja valitsevad XIX sajandi arusaamad kirikumuusikast, kus vaimuliku muusika motivatsiooniks jumalateenistuses on vaid harda ja üleva usulise meeleolu loomine, on raske leida XXI sajandis neid tunnusjooni, mis võiksid olla aluseks eesti kirikukoori orgaanilisele ja veel rahvuspärasele institutsioonile kirikus.
Protsessid, mille tulemusel ilmalik ja vaimulik muusika on eraldunud teineteisest, on viinud jumalateenistusmuusika eristumiseni üldisest muusika- ja ühiskonnaelust, eraldumiseni kirikuaasta ja jumalateenistuse sisust. Kuidas taastada kantoriinstitutsiooni ja koolikooride funktsioon? Kuidas võita liturgiline muusika kontsertorganisatsioonidelt tagasi kirikule?
Heliloojad on kaotanud huvi jumalateenistusmuusika loomise vastu. Ollakse ka seda meelt, et liturgiline koorilaul on katoliiklik ja see ei kuulu evangeelsesse jumalateenistusse. Vaimulik koorimuusika on kolinud kunstitemplitesse – kontserdisaalidesse, kirik-kontserdisaalidesse, kirikumuusikafestivalidele, kontsert-jumalateenistustele, mis näitab, et koori osalus jumalateenistuses on «kontsert».
Kirikukoor – liturgiline pärand
Liturgiast eraldunud kantaate, oratooriume ja passioone võime käia kirikus kuulamas kallite piletitega. Kunsti ülehindamine on viinud kunstniku jumaldamiseni, muusika on omandanud sakraalsed tunnusjooned ja muutunud usu aseaineks. Kirikuid ehitavad kontsertorganisatsioonid.
Eesti Kontserdi direktor Aivar Mäe, kes juhib Peterburi Jaani kiriku ehitusprojekti, tõdeb artiklis Eesti Postimehele 12.04.2008: «Minu jaoks on see missiooniga projekt. Ennekõike on ta (Jaani kirik – E. U.) Eesti Vabariigi ja meie kultuuri juurte jaoks oluline projekt. Ta on kultuuri ausammas.»
Põhjusi, miks kirikud kultuuri ausambaks (pamjatnik arhitekturõ) ja liturgiast eraldunud kirikumuusika (passioonid, oratooriumid, kantaadid jne) müüdavaks kontserdiettevõtluseks on kujunenud, võib otsida nii ühiskondlik-ajaloolispoliitilistes kui kiriku ja kultuurielu pikemates arengutes.
(Oma vaba rahvakirik alles 1917, kiriku konservatiivne suhtumine kultuuriprotsessidesse esimese iseseisvuse ajal, 50aastane okupatsiooniperiood ja peaaegu olematu kirikumuusikute ametkond tänasel päeval, kiriku nõrk positsioon kultuurielus, pikaajaline eemalejäämine XX sajandi liturgiaalastest protsessidest Euroopas.)
Niisiis – kirikukoor XXI sajandil… Ka vaimulik laulupidu ei peaks olema vastand üldlaulupeole. On seegi vaimulik nähtus nii sisult kui vormilt. Mis ideoloogiline funktsioon on üldse vaimulikul laulupeol, milleks vastanduda ja kas see ei võiks saada taas kord osaks üldlaulupeost XXI sajandil?

Elke Unt,
kiriku­muusik

Eesti kirik küsib 

Eeloleval reedel peetava kirikumuusika konverentsi eel küsisime kirikumuusikuilt, kuidas ühislaul kogudust liidab.

Kristiina Nagel, Räpina koguduse or­ga­nist:
Mul on raske rääkida inimese, kes üldse ei laula, seisukohast. Minu jaoks on laulmine ja elus olemine kaks võrdset asja.
Ma ei tea, mida mõtleb inimene, kes ei laula, tema jaoks ehk ei ole see nii tähtis, aga tänapäeval on ju muusikaline haritus kasvanud. Praegu õpitakse ka koolides laulma ja isegi nooti lugema rohkem kui varem. Tegelikult peaks siis olema ka laulmise osatähtsus kasvanud. Koraale lauldes kindlasti muusikaline silmaring laieneb. Võimalus muusikat kasutades osadust kindlustada suureneb samuti kogu aeg.

Jaanus Torrim, Pärnu koguduse peaorganist:
Kaheksa aasta eest Pärnusse tulnud, viisin laulmisel sisse uuendusi. Juhtus nii, et kolm kuud ei julgenud keegi laulda. Püüdsin ise kaasa laulda nii palju kui võimalik – ja varsti sai uus asi selgeks. Ka nüüdseid liturgiauuendusi selgitasime kogudusele – nii õpetaja oma jutlustes kui muusik paar korda eraldi – ja peagi said uued viisid omaseks.
Koraal on kahekõne Jumalaga. Koraale lauldes osaleb inimene aktiivselt jumalateenistusel. Kui on inimesi, kes millegipärast laulda ei julge, siis tuleb neid julgustada.
Meie organistide ettevalmistus on aasta-aastalt muutunud paremaks, muusikust on saanud arvestatav töötegija jumalateenistuse korraldamisel ja koguduse muusikaelu arendamisel.

Anna Humal, Tartu Pauluse koguduse organist:
Kui inimesel on hea meel, siis hakkab ta iseenesest laulma – tänaval vaikselt või kodus kõva häälega. Kui meel on kurb, teeb melanhoolne viisijupp tuju paremaks. Kui palju vägevam on sama laul suure hulgaga lauldult?! Kui palju väge on ühises laulupalves?! Igaüks teab omast käest.