Koroonakiusamine
/ Autor: Lea Saar / Rubriik: Uudis / Number: 29. aprill 2020 Nr 18 /
Lugesin ajalehest Järva Teataja, et inimesed on Facebookis või lausa kogukonna lehel postitanud kuulujuttude ümberlükkamiseks teate, et nad ei ole nakatunud koroonaviirusesse. Üsna samasugune, tõsi, teise aktsendiga lugu jäi silma Sakalast. Ses loos oli peres mitu haigestunut, aga nende sõnum kogukonnale oli, et ei vasta tõele jutud vastutustundetust käitumisest, nemad püsivad kodus ega käi avalikes kohtades viirust levitamas.
Juba kuuleme kättemaksumõtetest võrkpallurite maaletoojate või mõnede ametnike suhtes. Tuttav poejuhataja on rääkinud lugusid eakatest prouadest ja jõrmi peaga meestest, kes valavad oma kodus istumisest tekkinud frustratsiooni müüjate peale välja.
Hirm haigeks jääda on mõistetav, aga süüdistamine ja solvangud ei vähenda hirmu. Keegi ei soovi ei endale ega oma lähedastele ühtki tõbe. Kindlasti ei soovinud sama ka need inimesed, kes siiski nakatusid. Ei ole vahet, kuidas see viirus neile külge hakkas. Enne haiguspuhangut oli aktiivne eluviis aktsepteeritud. Reisimine, sportimine, kultuuriürituste külastamine ja aktiivne sotsiaalne elu kuulus meie kõigi igapäeva. Seepärast pole selle tagantjärele tarkusega, et ei oleks pidanud igale poole ronima, täna mitte midagi peale hakata.
Ükskord on see viirus seljatatud ja võime taas saada kokku lähedastega, töökaaslastega, kogukonna keskel. Võime kätelda ja kallistada, korraldada kärarikkaid pidusid ja tähistada elu. Et maskide ja kaitsekinnaste langedes ei peaks ligimese ees ka silmi langetama, peame täna jääma inimeseks. Selleks mõistvaks ja hoolivaks Jumala loodud isendiks, kes enda kõrval armastab ka teisi ja kohtleb ligimest nagu iseennast. Päriselt oleme viirusest jagu saanud alles siis, kui lisaks haigustunnustele on kadunud ka kõik viiruspuhangu ajal tekkinud hingehaavad.
Lea Saar,
Tartu Maarja koguduse hingehoidja
