Koroonaviirus kui hingetoega arenguvõimalus

Kriis mõjub inimestele erinevalt. Ühe halvab, teisele annab sellist motivatsiooni, mida tal tavaolukorras ei ole. Kellegi muudab enesekesksemaks stiilis „uppuja päästmine on eelkõige uppuja enda asi“ või kristlikus mõttes „selleks, et armastada ligimest, pean kõigepealt armastama ennast“, kedagi innustab veelgi tugevamalt pühenduma koostööle ja ühishüve edendamisele. 

Demokraatias andis Covid-19 tõttu tekkinud eriolukord omad võimalused igale maailmavaatele. Siiski kõige otsesemalt sundis viirus neid inimesi, kes varasemalt digitaalsete suhtlus- ja töövahenditega kohanenud ei olnud ning eriolukorras tavavahenditega oma tööd teha ei saanud, arendama kiirendatud korras digivahenditega tegutsemise oskusi (Alar Kilp, „Covid-19 aitab seostada digitaalset demokraatlikuga, „Müürileht, 30.04.2020, https://www.muurileht.ee/alar-kilp-covid-19-aitab-seostada-digitaalset-demokraatlikuga/). 

Hariduse valdkonnas on tuvastatud, et eriolukord raskendas eelkõige nende õpilaste õpitulemusi, kes vajavad rohkem suuniseid ja ka õppegrupi toetust. Kui inimene suhtleb arvutiga ja õpib üksinda, siis ta ei koge ennast ja teisi grupis ning võib kaotada selle taju, kuidas temal ja teistel grupiliikmetel grupis läheb. Tavapärase auditoorse õppe puhul ei pruugi õpilased omavahel sõnagi vahetada, ent pelgalt ühes ruumis ühiselt veedetud aeg annab inimesele kindlustunde, tema hing rahuneb maha, tal on üsna kindel tunnetus endast grupis. 

Nende õpilaste jaoks, kes on olnud hästi ise endast juhitud ka varem, ei muutnud koroonakriis suurt midagi. Nad vajavad vähem grupi tuge, planeerivad eesmärgipäraselt oma aega ja tegevusi, mistõttu neile võiks haridus anda rohkem võimalusi endast juhitud edenemiseks ka pärast koroonakriisi. 

Teises äärmuses on need, kes vajavad rohkemat tuge ja toetust ning kelle jaoks viirusejärgne aeg võiks olla naasmine varasema elu juurde. Ent kahe äärmuse vahel on need, kelle jaoks koroonakriis on olnud arenguvõimalus. Jah, pinget ja enesejuhtimisvajadust on ka neil rohkem kui varem, ebakindlust füüsiliste grupikontaktide puudumise tõttu samuti, ent seda ebakindlust sai pöörata energiaks. See sundis end kokku võtma ning nii said areneda mitte ainult digitaalsed oskused, vaid ka isiksus ja üleüldine toimetulek.

Kriisiaeg pole olnud kergete killast kellelegi. Õpetajad, õppejõud, vaimulikud, kaplanid ja hingehoidjad püüavad ise hakkama saada ning aitavad ka teisi. Vasakpoolsemast vaatest lähtuvad toonitavad ebavõrdsusriski, ärevust ja nõrgemate haavatavust ning keskenduvad eelkõige toe pakkumisele. Nagu eespool mainitud, sel on kindlasti oma koht, ent see sõltub sellest, keda nii toetatakse. 

Hiljuti nägin taevakanalitest 2014. aastal valminud filmi „Whiplash“ noorest  trumma­rist, keda terve filmi jooksul töötleb range, agressiivne, ründav ja otseselt rämeda eneseväljendusega džässorkestri dirigent. Filmi jooksul jõuab dirigent teda kümneid kordi saata sinna, kus päike ei paista (mu sõnastus on siinkohal viisakam). Ta viskab noormeest tooliga ning käitub üldse moel, kuidas üks juht või õpetaja ei tohiks käituda. Ent see ei ole loo moraal. 

Filmi käigus üks selle dirigendi orkestriliige ei pea vastu ja teeb enesetapu. Dirigendi enda õigustus on, et ta tahab tuua inimeses välja parimat, mistõttu siis, kui inimese sooritus on 99%, ta ei ütle, et hästi tehtud, vaid nõuab temalt seda viimast ühte protsenti. Sellise juhendamise all paljud loobuvad ja enamik ei jõua kunagi maailmatasemele. Põhitegelane heitleb ka tõusude ja mõõnadega, ent iga kord, kui talle öeldakse, et ta on läbi kukkunud, võtab ta seda lõpuks positiivse väljakutsena, pöörab selle energiaks ja saab vaid innustust juurde. 

Film on äärmuslik, ent tavaliselt just äärmuslikud näited aitavad meil aru saada millestki väga olulisest. Mida sa teed hingehoidja, vaimuliku, ülemuse, vanema või õpetajana, kui inimese sooritus on 60% sellest, mis võiks olla, kas ütled, et „väga hea“ ja pakud tuge? Üldist reeglit ei ole. Nende puhul, kelle varasem sooritus oli 55%, on selline tagasiside innustav ja aitab neil areneda. Ent me ei pea arendavaks olukorda, kui inimene jääbki tegema seda, mis tal varemgi on välja tulnud, ning sellest enama poole ei pürgi. 

Digitaalajastu nõuab meilt kõigilt kestvat oskuste arendamist. Arenguvajadust ei tohiks vaimselt-hingeliselt inimestelt ära võtta. Vajadusega heidelda ei ole meeldiv ega mugav, ent vajadus on eluline ja annab endast reaalses elus kogu aeg märku. 

 

 

 

 

Alar Kilp,

kolumnist